Kella üheteistkümne paiku hommikul armastas Puhh ikka midagi natuke hinge alla visata, seepärast oli tal muidugi kangesti hea meel, kui ta nägi, et Jänes pitsid ja klaasid lagedale tõi. Ja kui võõrustaja siis veel küsis, mida külaline kohvi kõrvale soovib, kas rummi või konjakit, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas pikemalt mõtlemata: “Mõlemat!” Aga et mitte just ahnepäitsuna näida, lisas ta kähku juurde: “Kohvi pärast, palun, ei tasu sul vaeva näha.”
Siis ei tulnud Puhhi suust tükk aega muud, kui kuuks-kuuks-kuuks, pull-pull-pull, kuni ta viimaks üsna pehme keelga midagi lällutades ennast kõikuvatele jalgadele ajas, armastusväärselt Jänese käppa raputas a teatas, et peab nüüd jälle edasi minema.
“Ikka tõesti või?” päris Jänes viisakalt.
“Noh,” kostis Puhh seepeale, “võiksin ju ehk veidi kauemakski jääda kui sa just… kui sul seda…” ja ta katsus hästi terava pilgu baarikapi poole saata.
“Tõtt öelda pidin ma ise kah kohe välja minema,” teatas Jänes.
“Ah nii, noh, siis lähen ma muidugi edasi. Head aega!”
“Noh, olgu pealegi, head aega, kui sa just arvad, et enam midagi ei soovi.”
“On sul siis veel midagi?”päris Puhh kähku.
Jänes loksutas oma pudeleid ja veinipakke ning teatas: “Ei, pole siia enam midagi jäänud.”
“Seda ma arvasingi” lausus Puhh ja noogutas enamisi rahulolevalt pead…