Bastardoperaatori Päevaraamat

blog.tr.ee

29/12/2006

Tee ise oma Community Hosted Adventure Game

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 8:23 pm

Lahe adventuur: http://forum.explosm.net/showthread.php?t=6269
Tänud Luciferile lingi eest!

23/12/2006

The Enterprise Strikes Back

Filed under: Kogutud Lollused, Nutt ja Hala — offf @ 8:16 pm

Mr. Digi [dig ät mirky.net] jõulujutt


Mina maadlesin eile vertikaalturule orienteeritud serveripõhise
eritarkvaraga, millel oli kummaline probleem: Kolmest klientmasinast
sai seda kasutada umbes kolm minutit korraga. Pärast seda kukkus
klienttarkvara kokku ja uuesti kasutama sai hakata peale klientmasina
booti. Kokkukukkumise huvitavaks sümptomiks oli veel see, et
kokkukukkumise järel klientmasina ja servermasina vahel enam
pingpong ei käinud, aga mõlemad olid lahkesti nõus
teiste samasse võrku kuuluvate masinatega pingpongima.


Tarkvara kohalik maaletooja uuris asja mitu päeva ühtejärgi
ja jõudis lõpuks järeldusele, et tegemist on
kehvasti projekteeritud võrguga.


Tegelikuks probleemiks osutus, et "server", mille
nimetatud maaletooja tarninud oli, ei jooksutanud ei ühtki
korralikku antiviirust, ei pruukinud kohalikku tulemüüri ja
Windows Update oli ka täielikult maha keeratud.


Tollesse masinasse oli pugenud sisse RBot’i-nimeline pahalane. Too
pahalane siis iga kord, kui klient tolle masinaga suhtles, üritas
ka klienti nakatada. Nendes kolmes klientmasinas, mis ärakukkumist
kogesid, valvas viiruste järele Nortoni pakett, mille
vaikeseaded sisaldavad toredat linnukest "Kui pahalane käib
ukselinki lõgistamas, blokeeri ta IP-aadress pooleks tunniks
ära." Niisiis, iga kord, kui klientmasinad üritasid
tolle tarkvara kasutamiseks servermasinaga suhelda, üritas
servermasin klientmasinaid nakatada, klientmasinatel jooksev
Nortoni tulemüür reageeris ja blokeeris serveriga
suhtlemise — ja klientrakendus kukkus ilma igasuguse täiendava
hoiatamiseta kokku.


Hea veel, et kohalik adminn windowsi-serverite suhtes nii
paranoiline oli, et neil maili Laia Maailma(tm) saata ei lubatud .


Maaletooja on tegelikult LARTimist väärt. Lihtsalt
kahju, et parajasti pühad on.

21/12/2006

Encore, rohkem encore

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 8:49 pm

18/12/2006

Hollywoodi IT-idiootsused

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 7:04 pm

Kakuonu blogi viitab toredale artiklile Hollywoodi ämbritest IT kujutamisel filmis.

Tahan Austraaliasse!

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 10:30 am

Sõber Deniz Austraaliast saatis mõned pildid. T*maa, MA TAHAN KA!!!

austraalia

austraalia2

14/12/2006

Mina ei lähe Tikrile külla…

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 6:30 pm

Mina ei lähe Tikrile külla…
Kuigi on Üleskutse ja puha…

Mina olen vana paks ja kole… sihukesi Tikker ei taha

Täinendus 15.12.06: Polegi vist ka Ilusatel ja Pikkadel vaja minna — Tikril on nüüd Annika

Kuidas võib ajakirjandust teha, kuidas PEAB ajakirjandust tegema…

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 4:55 pm

Sattusin lugema ühte väärt blogiposti.
Kuna Internetti ei või iial teada, siis toon ta siinkohas
täies mahus ära:


/../


14 Detsember 2006


Algas
artiklite jõulumüük


Ajakirjanike kahekõne
lõunapausil:

Ajakirjanik1 (A1): Mis sul täna
plaanis?
Ajakirjanik 2 (A2): Alustan telefonimüügiga.
Tuleb ju anda inimestele teada, et on alanud jõulumüük.
A1:
?
A2: Noh, et saab odavalt artikleid tellida. Et võtad ühe
2500 tm pildi ja graafikuga, saad kaks veerukat lisaks tasuta.
A1:
Teemadering on ka ette antud või?
A2: No eks ikka tellija
materjalist. Aga eraldi hinnakiri on, kas tellija kohta kiitev
artikkel või siis konkurendi kohta laimav. Laimulugudel on
muidu ka praegu 5 % soodukas. Kiirematele tellijatele.


posted by Kristina at 12:59
PM


/../


Bravo, härrased ajakirjanikud,
bravo! Ainult et… kas te midagi ehk ei UNUSTANUD?!? Lugejat
näiteks?


Minu ettepanek oleks järgmine:
artikleid tehakse vastavalt tellija eelistusele, ajalehe veebiküljel
aga näidatakse vastavalt lugeja
eelistustele. Tehniliselt see pole üldse keerukas, isegi
täiemahulist semantilist veebi ei peaks tegema, piisab, kui
artiklid varustada silitidega a la
“Savisaar”,”USA”,”Keskerakond”,”Reformierakond”,”Eesti”
jne. ja hinnanguga “positiivne”/”negatiivne”.


Igaüks saab endale seadistada oma eelistused ja saab igal hommikul just
sellise ajalehe nagu soovib.
Näiteks: näidata
Euroopast ainult positiivseid uudiseid (intresside langetamine,
majanduskasv jne.), USA kohta ainult negatiivsed uudised (kuriteod,
majanduslangused, looduskatastroofid), Eesti kohta samuti ainult
positiivsed uudised v.a. poliitiliste parteide ja ärieliidi
kohta, mille kohta näidata ainult negatiivseid artikleid. Iga lugeja saab endale personaliseeritud ajalehe, täpselt sellise, mis vastab tema ootustele ja eelistustele.


Sellisel juhul
oleks kõige lihtsam, nagu ülalpool juba mainitud, teha
mistahes teemast 2 artiklit. 1. kiitev, 2. konkurenti laimav, nõnda
saaks kõik lugejda just sellise artikli nagu nad soovivad ning
ebameeldivaid artikledi saaks vältida.


Kuna ajakirjandusel pole tänapäeval enam niikuinii mitte mingisugust seost reaalse elu või tõepärasusega, siis olgu ta vähemalt meeldiv lugeda.

12/12/2006

HÄRRA HUU TEEB SAUNA

Filed under: Nutt ja Hala, tsitaate ilukirjandusest — offf @ 10:55 pm

HÄRRA HUU TEEB SAUNA


Ühel
päeval ärkas härra Huu veelgi varem kui tavaliselt.
Juba tükk aega oli ta päeviti kehvasti maganud, hakanud
kord ühel, kord teisel põhjusel üles ärkama, ja
öösiti oli teda jälle vaevanud uni, nii et ta oli
viitsinud oma ametit pidada üksnes vahetevahel ja oli teinud
seda ka siis rohkem moepärast kui isuga. Härra Huu lesis
oma toas, ja äkki tekkis tal tahtmine see korda teha. Midagi
tuli välja mõelda, sest kui pead ööd ootama, on
päevad pikad. Härra Huu vahtis toa teises otsas lösutavat
raamatuhunnikut. Raama­tud olid segamini nagu härra Huu
hing. Ta vaatas raamatuid karmi pilguga, aga raamatud ei
liigutanudki. Härra Huu mõtles ja ütles:


Üks,
kaks, kolm, neli, viis, kes kärmem, tulgu siia siis.”


Raamatud
konutasid segamini põrandal ega liigutanud ka nüüd,


Kõss,”
hüüdis härra Huu.


Raamatud
olid vait.


Vanaks
hakkan jääma, mõtles härra Huu kurvalt, ma ei
oska enam üldse nõiduda. Ma pean nad ise teise kohta
viima. Ja ta võttis ühe raamatu kaenlasse ja tassis selle
suure vaevaga vastassein; äärde. Küll see oli raske!
Härra Huu oli üleni higine.


Ta
vaatas raamatuhunnikut ja võttis ühe, mis paistis
teistest kergem olevat, kuid ka see oli raske nagu vanaisa patt. Siis
haa­ras härra Huu järgmise, siis järgmise ja
järgmise.


Kui
pool kuhjast oli teise seina ääres, istus härra 
Huu ramp­väsinuna   voodile.   Ja  
mis   kõige   hullem:   uus  
raamatuhunnik… see oli niisama segamini nagu see, mis teises seinas
vee! järel oli Ühe segamini raamatuhunniku asemel oli
härra  Huul nüüd  kaks


See,
kes sõgedalt asju kokku kahmib, oleks muidugi rõõmustanud
aga härra Huu nende inimeste hulka ei kuulunud. Mis ma nüüd
teen, murdis härra Huu pead, kas ma viin ka ülejäänud
raamatut vanast hunnikust uude või viin uue hunniku vanasse
tagasi. Ta ei leidnud lahendust.


Lõpuks
otsustas ta uue hunniku tagasi viia. Sest et, arutle: härra Huu:
1. ma olen neid kord juba tassinud ja tean, palju nad kaaluvad, 2.
kandes on neilt tolm juba maha varisenud ja nad on nüüd
kergemad ja 3. vanas hunnikus olid raamatud nagu siiski tuttavamad.
Et ma hull üldse otsustasin neid liigutada, kurvasta härra
Huu vaikselt.


Nii
haaras härra Huu lähema raamatu ja lassis selle sangarlikul
vanasse   hunnikusse   tagasi.   Ja  
järgmise   ja   järgmise  
ja   järgmise


Kui
vana hunnik oli jälle tuttav segamini vana raamatuhunnik, oli
härra Huu nii väsinud, et väsinumat härra Huud ei
leiaks tervest Uudenmaa läänist, kui ka Turu ja Pori lään
appi võtta. Härra Huu lamas voodis ja lõõtsutas
nagu Õhupump, mida kummi­madratsit täites jalaga
sõtkutakse. Ja peale selle, et ta oli väsinud, oli ta ka
üleni paksu tolmu täis nagu 1947. aastast peale hämelase
reepõhjas vedelnud saanitekk. Härra Huu tundis äkki,
et ta tahab ükskõik mis moel puhtaks saada. Ta jäi
mõtlema, kuidas seda kõige paremini teha.


Liivaga
hõõruda? See Araabias kasutusel olev moodus ei kõlba,
sest ei ole küllalt peent liiva. Lumega puhastada? Ei, lund ei
ole. Veega pesta? Härra Huu katsus sõrmega vett ämbris,
aga see tundus miskipärast külm ja vastumeelne. Nõiduda?
Ei, ei, see ei õnnestuks nagunii. Saun? Saun? Hm.


Härra
Huu otsis raamatu ja luges:


See
ammust ajast Soomes kasutusel olew wiis on ihu ja hin­ge rawiks
wõrratu ja selle mõju on tunnistatud üpris
kosutawax, kui koos saunaga kasutada weel tõrwa ja wiina.”


Miks
tundus saun nii tuttav? Vanaisa oli sauna teinud, meenus härra
Huule äkki. Siis pidi selles majas kuskil saun olema. Ja härra
Huu hakkas avama ja sulgema uksi.


Mõnda
aega otsinud, jõudis härra Huu väikesesse tuppa,
mil­le ühes nurgas oli plekktünn, musti kive täis,
ja selle vastas suur. puust lava. See vastas täiesti
kirjeldusele, mille raamat oli saunast andnud. Härra Huu tundis,
kuidas väsimus kadus ja tõusis uus õhin. Kas see
ka töötab ja kuidas, mõtles härra Huu
põnevusega. Härra Huu tõmbas müüris
oleva rauatüki väljapoole, nagu ta oli õpetusest
lugenud, täitis plekktünni alaosa puudega, süütas
need tohu abil põlema ja pani luugi kinni. Siis jäi ta
ootama.


Kõigepealt
kostis põleva puu praginat ja siis lõi miski kõ­minal
kohisema. „Ta plahvatab," hüüdis härra Huu
õudusega ja tõstis kaed näo ette.


Aga
plahvatust ei kostnud. Selle asemel vaibus kohin tasaseks ühtlaseks
undamiseks ja väike tuba hakkas pikkamisi soojenema. Ta töötab
siiski, imestas härra Huu. Nüüd ruttu vett kandma. Ja
härra Huu võttis põrandal vedeleva ämbri ja
tõttas välja kaevule. Ämbripõhi oli pisikesi
auke täis ja osa vett nirises maha, aga kui härra Huu oli
mitu korda kaevu ja sauna vahet jooksnud, sai ta suurde toobrisse nii
palju vett, kui ta arvas saunas tarvis minevat. Ta pani tünni
puid juurde, sest eelmised olid juba söes­tunud, ja
higistas, sest saunas hakkas palavaks minema. Mis nüüd,
mõtles härra Huu.


Raamat
rääkis kasevihast Härra Huu võttis oma murdunud
noaköndi, mille ta oli pika otsimise peale üles leidnud, ja
läks metsa. Ta ronis kivi otsa ja murdis kase küljest mõned
väikesed oksad, nagu õpetuses Öeldud, ja sidus need
kokku. See oli üsna luua moodi. Härra Huu viis oma viha
sauna, sulges ukse ja ronis lavale.


Aga
nüüd vett viskama! Härra Huu võttis kibu ja
pildus kivile vett, nagu raamat oli õpetanud.


Kostis
kohutav sahmakas ja tulikuumana ja nõgisena lendas vesi
tagasi. Tõepoolest, kuigi härra Huu oli kõigi oma
riietega olnud küll räpasem kui kunagi varem, siis alles
nüüd oli ta päris must, ta istus laval nagu
lagritsapulk. (Kerisekivid olid nii vanad, et ega seal palju muud ei
olnud kui tolmu ja nõge. Aga kust härra Huu seda teadis.)


Appi,
ma küpsen,” hüüdis härra Huu, aga kes teda
kuulma pidi.


Joostes
vett nagu mägioja, võttis härra Huu ettevaatlikult
kuue seljast ja kiskus kingad jalast. See on ju hullem kui suvel.
Siis haaras ta viha ja hakkas end saunatama, nagu raamat oli
soovitanud.


Raamat
oli rääkinud, kui tore see on, kui kõikjale levib
kase­lehtede lõhna, ja kuidas vihtlemine higi lahti võtab.
Härra Huu peksis ja peksis, aga tundis vaid kerget valu, sest
kaseoksad olid talvised ja paljad nagu hea vits, mida rumalad emad
lapsi karistades vanasti kasutasid. Õnneks oli härra Huul
särk seljas ja püksid jalas. Kes teab, kui valus tal muidu
oleks olnud.


Härra
Huul oli palavam, kui ta üldse oli osanud võimalikuks
pidada. Ta istus laval, suu pärani nagu kalal, ja lõõtsutas,
nagu oleks lõhkemas. Viha oli ta kuhugi ära visanud, sest
see ei olnud oma mainet väärinud. Mis nüüd tuli
teha, meenutas härra Huu. Pesta ja loputada.


Laval
oli seepi. Kust see sinna oli saanud, kes seda teab, aga seal see
oli, koduhiire pisikeste hammaste jälgedest ümbert­ringi
viiruline nagu kammkeraamika Rahvusmuuseumis. Ka härra Huu
maitses seepi, aga sülitas kohe välja. Ei, ka pesemine ei
kõlvanud kuhugi. Ja seep lendas sinnasamasse kuhu vihtki.


Jäi
veel loputamine.


Härra
Huu haaras toobrist kinni ja upitas selle jõudu kokku võttes
nii kõrgele, et vesi ujutas üle härra Huu ja ühtaegu
ka härra Huu riided.


Härra
Huu kiljatas, nagu oleks teda noaga torgatud, sest vesi oli talvine
külm kaevuvesi ja ega see olnud ka saunas suurt sooje­maks
läinud, ja kuigi riided härra Huud osaliselt kaitsesid,
valgus vett ometi ka kehale. Ummisjalu tormas härra Huu saunast
välja ja peatus alles õues. Maailm kiikus ja kõikus
silme ees ja ta märkas, et teda ümbritseb aurupilv.


Aidake,
ma põlen," hüüdis härra Huu ja mets vastas
samade sõnadega,  sest teada ju  on,  et 
mets  vastab,  kui  sinna  hüütakse.


Vähehaaval
auramine lakkas ja härra Huu märkas, et ta seisab paljajalu
keset jäätunud muruplatsi. Imelik, mu jalad ei külmeta
üldse,   imestas   härra  
Huu.   See   peab   küll  
vägev   nõidus   olema.


Kui
härra Huu tuppa sai, ootas ta, kuni ta oli päris kuiv,
riieteni  välja.  Alles  siis  läks 
ta voodisse.  Voodi  oli  väga  pehme ja uni
tuli enne, kui härra Huu jõudis kolmeni lugeda. Härra
Huu magas kaks päeva ja kaks ööd ühtejärge
ja nägi unenägusid, mis ta silmapilk unustas. On ju nii, et
head unenäod ei jõua tihtilugu päevavalgele. Nii
väga meeldib neile pimedus.

Hannu Mäkelä “Härra Huu”

Kapten Trumm vs. IT Neeger

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 8:59 pm

…ehk Mati Kruusimäe vs. ELver Loho

Polegi ammu yhtegi head fleimi olnud, niiet kui igav siis uuri siit:

IT Neeger

Trumm annab Vastulöögi

7/12/2006

Tervitus kollane krokodill, hüvasti punane kukk

Filed under: Nutt ja Hala — offf @ 3:36 pm

Mingi lahe pilt sattus näppu…

Older Posts »

Powered by WordPress