6. kaardiväe
motolaskurdiviisi luurepataljon põhja pool Prahat
Mootorratas
põletati maha purjutamise tõttu. Relvade puhastamise
ajal tõi keegi kohale anuma Tšehhi slivovitsiga ja
luurerühm tegi sellele kiiresti põhja peale. Puhastamine
edenes lustakamalt. Pärast pikki marsse pesti relvaraudu
bensiiniga. Lubamatu, kuid efektiivne moodus. Pärast
relvade puhastamist tehti bensiiniämbri juures lühike
suitsutund. Esimese jao sihtur viskas oma koni ämbrisse ja
bensiin lahvatas rõõmsalt põlema.
Rühmakomandöri asetäitja vanemseersant Melnik äigas
leegitsevale ämbrile jalaga. Luurajad hakkasid lustakalt
hirnuma. Ämber aga, teinud õhus uperkuudi, maandus
mootorrattal, mille paagil oli kork lahti kruvitud -
puhastamiseks võeti bensiini sealt. Ülejäänu
sündis sekundi murdosa jooksul. Mootorrattast jäi järele
vaid tahmane karkass. Meestel oli
ainult kerge kilk peas ja see oli nüüd nagu käega
pühitud. Asi hakkas kohe lõhnama mitte ainult kärssanud
kummi ja värvi, vaid ka sõjatribunali ja trahvipataljoni
järele.
Rühmaülema
asetäitja süngestus, astus kõrvale, istus kase alla
ja võttis pea käte vahele. Esimesena toibus esimese jao
komandör. Vaadanud rühma üle ja veendunud, et
ohvitsere ega võõraid sõdureid läheduses
pole, andis seersant võimukalt korralduse:
-
Rühm, kahte viirgu rivisse! Valvel! Kuula olukorda! Juhtunu oli
rühmale hirmu nahka ajanud ja kindlameelset
kamandamist
kuuldes rivistus see tavakohasest kiiremini. Ainult rühmakomandöri
abi jäi istuma oma kase alla, reageerimata millelegi.
-
Kuula olukorda! – kordas seersant. – Siia sõitis tšehhide
auto. Sõiduauto „Škoda". Tumesinine. Sees
istus kolm tšehhi. Heitsid pudeli süütevedelikuga.
Meie küürisime relvi, tulistada ei saanud. Rühmakomandöri
asetäitja ei sattunud segadusse ja väänas lahtivõetud
kuulipildujaga ühele vastu kolpa. Valgetverd kutile. Nad
aurasid kohe ära. Selge? ZKV (rühmakomandöri
asetäitja – tõlk.) on oma mees, egas me tema nahka turule
vii? Temal seisab ees dembel (demobiliseerimine – tõlk.), siin
täidab ta oma internatsionaalset kohust.
Rühm
tegi pooldavalt häält.
-
Kordan. „Škoda", tumesinine. Mehi oli peal kolm.
Heitsid pudeli. ZKV äigas ühele lahtivõetud
kuulipildujaga vastu pead. Nad aurasid ära. Jah, veel üks
asi, number oli autol meelega poriga üle mätsitud. Ja
lõpuks – tulemas on komisjonid, võivad tulla isegi
eriosakonnast. Hakkavad pinnima ja üksikasjadega vahele võtma.
Et keegi midagi ise välja ei mõtleks! Korrake ainult
seda, mida mina ütlesin. Muu kohta aga: ei mäleta, ei
näinud, ei tea, ei pööranud tähelepanu. Kas on
selge?
-Selge!
-
Rivitult!
-
Kolja, kuule, Kolja, ära heida meelt, küllap saame veel
hakkama. Kuuled, Kolja. Saada parem sõdur rooduülema
juurde, las kannab tšehhide kohta ette. Seal rooduülema
juures käib ohvitseridel nõupidamine. Rühmal aga
käsi kaitsesse võtta, ütled, et ootame uut
kallaletungi.
Tund
aega hiljem jõudsid rühma peatuspaika kõik roodu
ohvitserid eesotsas komandöriga. Rooduülem, vaadanud üle
sündmuskoha, käskis rühma kõigil sõduritel
tulla ükshaaval enda juurde. Ta seisis umbes 30 meetrit teistest
eemal ning kui sõdur tema juurde astus, esitas talle kolm —
neli küsimust. Iga sõduriga vestles ta omaette, niimoodi,
et keegi ei kuuleks ei küsimusi ega vastuseid. Pärast
lühivestlust kõigi sõduritega kutsus rooduülem
enda juurde esimese jao ülema.
-
Eks ole kena ilm, seersant.
-
Just nii, seltsimees kapten.
-
Õhtuks hakkab vist sadama.
-
Küllap vist, seltsimees kapten. – Seersant ei suutnud kuidagi
mõista, kuhu kapten sihib. – Neist vihmadest on juba villand.
-
Muidugi, – nõustus kapten. – Räägid, et sõitsid
kohale „Škodal", mis?
-
Just nii.
-
Aga kus sel juhul jäljed on? Pinnas on ju märg.
Kapten
oli samuti luuraja ja teda petta polnud sugugi lihtne. Tõsi
küll, oma roodu mustata ei soovinud kapten samuti.
-
Vaat mis, seersant, seal kus ämbrit põletasite ja
kus ta mootorratta suunas lendas, tuleb maapind üles kaevata,
justkui oleksite sinna õliseid kaltsusid pärast
puhastamist matnud. Ja kõik tuleb ümberringi mustaks
tallata, muus osas aga jääge endale kindlaks.
-
Just nii, endale kindlaks jääda!
-
Ja ütle vanemseersandile, et ärgu põnnama löögu,
kui juba lajatas kontrrevolutsionäärile vastu kolpa, siis
pole mõtet pead norgu lasta!
Lähemail
päevil ei saabunud rühma ei komisjone ega eriosakonna
mehi. Nagu näha, oli neil tööd selletagi. Samal ajal
kirjutas roodukomandör raporti
lahingukaotuste kohta kokkupõrkes relvastatud
kontrrevolutsiooniliste elementidega, kes seisid imperialistlike
luurete teenistuses.
Pataljonikomandör,
keerutanud raportit sõrmede vahel, muigas salakavalalt:
-
Kõik on hästi, ma kirjutan kõigele alla, aga sa
kirjuta kõik uuesti ümber ja lisa juurde, et mootorrattal
seisis tankitõrje-granaadiheitja RPG-7V. Numbri saad
teisest roodust. Nad sindrinahad lasid relva juba Poolas sohu, nii et
enam kätte ei saanud.
Kapten
avas vastuväiteks suu, kuid tabanud pataljonikomandöri
pilgu, torises mornilt:
-
Just nii, ümber kirjutada.
Raport
läks rändama mööda instantse ja tuli iga kord
tagasi, et see uuesti ümber kirjutataks. Kui raport oli jõudnud
Karpaatide rinde tagalaülema lauale, kes kirjutas viimasena
alla kõigile raportitele lahingukaotuste kohta, kerkis
tema vaimusilma ette mingi imemasin, mis oli loodud luuremootorratta
M-72 baasil. Imeline riistapuu oli relvastatud kuulipildujaga ja
tankitõrje-granaadiheitjaga, sellele olid paigutatud kaks
aktiivset öist infrapunast sihikut, optiline kaugusmõõdik
ja raadiojaam R-123. Ilmselt oli masin ette nähtud kasutamiseks
polaarjoone taga, kuna selle peal oli lebanud kaks uut pargitud
nahast poolkasukat, taha aga oli kinnitatud 200-liitrine
piiritusevaat. Kahjuks põles see vara ära kokkupõrkel
kontrrevolutsiooniga.
Kindral
keerutas raportit sõrmede vahel.
-
Saatke raport tagasi, las kirjutavad ümber ja lisavad vaat
selle. Mis veel on?
-
128. diviisis kukkus soomuk sillalt vette.
-
Kas kokkupõrke tagajärjel kontrrevolutsiooniga?
-
Just nii.
-
See on juba parem. Andke raport siia.
Rühmaülema
asetäitja vanemseersant Melnik aga sai julge ja kindlameelse
tegutsemise eest rünnaku tõrjumisel medali. Temast
kirjutati isegi ajalehes.
Viktor Suvorov “Vabastaja”