HENRIETTE KANA
Miikael
nägi kohe, et siin polegi tarvis uksele koputama hakata —
majaperenaine tegi parajasti aiatööd. See oli tüse
naisterahvas, seljas lumivalge puhvkäistega kleit ja peas punane
rätik. Miikael imestas väga, sest mis mõtet on valge
kleidiga aeda tööle minna, seda peab ju siis igal õhtul
pesema. Seda enam, et naine ilmselt peenarde vahelt umbrohtu kitkus.
Värav
kääksatas, kui Miikael ja
Mälumängur sisse astusid.
Rohija
tõstis pea ja vaatas tulijate poole. Siis pühkis ta käed
kleidisabasse puhtaks ja naeratas. Nüüd pani Miikael
tähele, et naisel olid kollased sukad ja kollased kingad jalas.
Aga
on ju ükspuha, kuidas inimesed oma kodus riides käivad,
leidis Miikael, ja ütles viisakalt:
„Tere
jõudu!"
Naine
kostis vastuseks:
„Jõudu läheb ikka vaja,
korras
hoian oma maja!
Täna vihma ka ei saja —
aiatööd
teen kogu aja."
Miikael kohkus. Naise jutt oli kuidagi imelik ja miski
selles häiris teda. Äkki taipas Miikael, et need olid
riimid. Kui naise jutt ridarealt üles kirjutada, oleks see
nagu päris luuletus. Miikael luges mõnikord luuletusi,
need aitasid tal magama jääda.
Aga
ta polnud kohanud veel kedagi, kes kõneleks
värssides.
„Vabandage,"
ütles Miikael, „kas see oli luuletus?"
„Luuletada pole raske,
ainult rohida mind
laske!"
naeratas
naisterahvas ja kummardus jälle peenarde vahele.
"Loodetavasti
me ei sega teid," sõnas Miikael. „Rohige aga
julgesti edasi. Aga ma pean tunnistama, et ma pole veel ühtegi
luuletajat ihusilmaga näinud!" Seda öeldes
Miikael isegi punastas.
Naine
vaatas talle lahkesti otsa ja vuristas:
„Olen
Henriette Kana,
nelikümmend aastat vana.
Sada korda üks
on sada.
Mulle meeldib luuletada."
„Sada korda üks?"
päris Miikael. „Mis see siia puutub? Mis on sellel
luuletamisega tegemist? See on hoopis nagu matemaatikaülesanne."
„Ülesanne,
ülekanne.
Sõrmed, küünarnukk ja ranne
on
ju kokku terve käsi.
Luuletamast ma ei väsi."
Miikaeli arust polnud see suurem asi luuletus, vähemasti
ei saanud ta aru, mida Henriette Kana sellega öelda tahtis.
Miikael heitis abiotsiva pilgu Mälumängurile, kuid too
jõllitas tardunult ühte punkti.
„Mida
see luuletus tähendab?" päris Miikael ja punastas
teist korda. Tal oli häbi, et ta nii taipamatu on.
Aga
Henriette Kana ei pannud pahaks, vaid seletas:
„Ühtejärge neli rida
tähendavad
ükskõik mida."
„Ahah," noogutas Miikael ega pärinud
rohkem. Aga talle hakkas tunduma, et Hobuse tänava elanikud on
kõik pisut imelikud. Paraku ei saanud ta sellest hoolida, vaid
pidi välja uurima, kus Õnnetu Mälumängur koos
oma eesliga elas, ja nii küsis Miikael:
„Ega
te ei tea, kus see mees elab?"
Seejuures
viipas ta käega Mälumängud poole.
Henriette
Kana silmitses Mälumängurit uurivalt ja lausus siis:
„Mälu mängib oma mängu, kuni
mängija jääb kängu."
„Oi,"
rõõmustas Miikael, „te tunnete teda? Lõpuks
ometi Ausalt öelda ma olengi juba tüdinud temaga ringi
käimast." Aga Henriette Kana raputas pead:
„Paraku pean tunnistama, et see kõik on
puhas jama!"
„Mis asi?" ohkas Miikael löödult.
Henriette naeratas salapäraselt ja siblis usinasti rohida. Äkki
ta kummardus ja pistis midagi suhu. Miikaelile paistis, et see oli
tutt mahlakat linnurohtu. Miikael köhatas ja tegi viimast korda
katset.
„Nojah,
kuna ma näen, et siin elate teie, siis ei saa ju tema siin
elada. Kõlab loogiliselt, eks? Aga lubage esitada veel üks
küsimus: "ega te kogemata äda hohus
ole?"
Henriette noogutas pead,
nii et Miikael võpatas. Siis ütles rohija: "
„Olen hirmsas hädaohus
—
terve aed on paksus rohus.
Vihmaussipeenral aga
kakleb kapsas kaalikaga."
„Vi-vihmaussi-vihmaussipeenral?" kokutas
Miikael. „Mis asi see on?"
Henriette
Kana võttis tal käest kinni ja talutas peenra juurde.
Miikaelil jooksid judinad üle selja, nii hirmus oli see
vaatepilt. Roosad vonklevad vihmaussid sirgusid otsapidi mullast ja
sirutusid päikese poole nagu oavarred. Nad ei püsinud
sugugi rahulikult paigal, vaid väänlesid ja sisistasid,
püüdes üksteise ümber põimuda. Aga
Henriette Kana näis sellest suurt rõõmu tundvat.
„Noh, kas pole tore eine —
lõunaks
üks ja õhtuks teine!
Maitsel pole ka just viga,
mina
söön neid sinepiga."
Henriette Kana kummardus ja kiskus vihmausside vahelt
välja suure kõrvenõgese.
Miikael
pööras pilgu peenralt ära ja küsis:
„Tähendab,
teie olete hädaohus ja saatsite mulle kirja?"
Aga Henriette vadistas
vastuseks:
„Ma ei oska kirjutada.
Mul on kodus kirju
pada.
Paja sang on läbimäda,
igavene oht ja häda!"
Miikael ohkas kergendatult. Ta oli juba kujutlenud,
kuidas Henriette Kana palub tal kõik peenrad ära rohida,
ja oleks veel harilikud peenrad, aga neile vihmaussidele ei tahtnud
Miikael isegi mõtelda. Niisiis polnud siin pikemalt midagi
teha. Aga äkki teadis Henriette midagi eeslist?
„Ega
te siin kandis eeslit pole näinud?" päris Miikael,
kuigi võis juba ette aimata, et mõistlikku vastust
majaperenaiselt ei kuule.
Henriette
hakkas hoopiski laulma, heleda häälega ja rõõmsalt,
nagu poleks küsimust kuulnudki:
„Toiduks on mul pirn ja piim,
aga eeslil
puudub riim!
Loom, kes riimida ei anna,
pole üldse õige
loom —
katsu ühte salmi panna
hobused ja
hipodroom!"
Miikael võttis
Mälumänguni käe all kinni ja hakkas värava poole
astuma. Henriette Kana ei teinud neist väljagi, rohis edasi ja
kõõrutas laulda, aga eemalt ei saanud sõnadest
hästi aru.
„Oodake,"
ütles äkki Mälumängur. „Mulle tuli meelde,
et mina oskan ka luuletusi!"
„Jah?"
lausus Miikael osavõtlikult. Ja Mälumängur alustas
pikemalt mõtlemata:
„Singer-vinger
ninaprill,
meil oli kodus
õmblusmasin…"
„Aitab,"
ütles Miikael. „Ma arvan, et tänaseks aitab
luuletustest küll ja küli, Ja kui aus olla, siis tundub
mulle, et ma ei taha tükk aega enam luuletusi lugeda."
„Õmblusmasin…"
mõmises Mälumängur. „See riimub hästi
sõnaga saabas, eks ju? Oi kui raske on kõike
meeles pidada."
"Loomulikult,"
vastas Miikael. „Aga nüüd läheme kolmandasse
majja!" Ja ma loodan südamest, et te seal elate."
Astrid Reinla “Miikael”