
31/10/2007
29/10/2007
24/10/2007
23/10/2007
Margus Mihkelsi artikkel Postimehes tsenseeriti!
Täna juhtunud siis niisugune lugu, et kirjutanud minu lemmikautoajakirjanik Margus Mihkels ühe terava loo, kus Türgi nimelise riigi kohta kohta paar sapist kildu visati. Multikulturkad ja poliitkorrektid pistsid selle peale uluma ja Postimees korjas artikli kiiresti maha.
Õnneks on olemas Google cache
huvitaval kombel on ka kommentaarid seisuga 23.10.2007 13:20 veel alles.
[edit@14:15] Samal teemel võtavad sõna
Hendrik Roonemaa, kes suisa õigustab tsensuuri
Rahajumal
Larko
Ja eranditult kõik halavad, et issandkuihirmus. Hummorimeel, auuu, kus sa oled???
Kas tõesti hakkab Poliitlise Korrektsuse nimeline vaimuhaigus ka Eestimaal juuri ajama ja iga pisikese nalja eest tuleb kohtutee jalge alla võtta?
Kogu järgneva jutu autoriõigused kuuluvad Postimehele ja Margus Mihkelsile:
Rahvaste sõpruse veidra mekiga vili
22.10.2007 00:01
Margus
Mihkels, Postimees
Hoolimata hiiglaslikest mõõtmetest jätab Eestis
vähetuntud maastur GMC Acadia üsna sportliku mulje.
Foto:
GMC
Paari nädala eest oli mul – viisakalt öeldes –
rõõm külastada Türgi Vabariiki. Ehkki
külaskäik oli lühike, vaid kahepäevane, pole ma
saadud šokist siiani toibunud.
Tunnustatud Michelini atlas väidab, et Tallinna ja Antalyat
lahutab veidi enam kui 3600 kilomeetrit ehk ajaliselt umbes viis
tundi. See on räige vale ja ma olen väga nördinud, et
hinnatud teedekaardi koostajad sellist eksitavat viga märganud
pole.
Tegelikult eraldab meid Türgist umbes 11 000 aastat,
sest summa summarum on see riik ligikaudu samal tasemel kui Pulli
asula, mis tekkis Pärnu jõe äärde umbes 9000
aastat eKr.
Antalyas ringi käies olin ma väga üllatunud, et
inimesed elavad majades, ostavad poest süüa ja jätavad
oma pakkimisnööri abil koos püsivad autoromud seisma,
kui fooris punane tuli süttib.
Antalya, jah, oli väga sarnane mõne tsiviliseeritud
riigi keskmise linnaga. Aga vaid mõniteist kilomeetrit
eksootilise lõunamaalinna südamest eemal elavad inimesed
meie arusaamade järgi prügimägedel; majades, mis on
kokku pandud millestki üle jäänud rämpsust ning
tunnevad end selle laga keskel ütlemata mõnusalt.
Multikultuurne kompott
Kui Eestis koliti pudulojused ja inimesed rehetoast lahku juba
paarsada aastat tagasi, siis Türgimaale pole tsivilisatsiooni
sellised narrused veel jõudnud, sealsed pigipead elavad
endiselt rõõmsalt oma lammaste, kitsede ja kanakarjaga
ühise tsellofaanist katuse all.
Ja ärgu tuldagu mulle rääkima, et Türgi naised
kannavad silmaaukudega kotte peas usulisil põhjusil. Palju
tõenäolisem on, et nende näod on lihtsalt pesemata –
sest millestki nii veidrast kui kanalisatsioon pole külades
ilmselt kuuldudki –, et endilgi on häbi.
Ja selline riik tahab Euroopa Liitu, heh! Sama hästi passiks
meile seltsiks Tšaad, Angola ja Mongoolia. Sest kui majanduslikust
vahest on võimalik üle saada – selleks ju Euroopa
Liit ongi, et sealt igasugu abiraha pumbata –, siis
kultuurilisi erinevusi nii lihtsalt ei kaota.
Katseid on muidugi tehtud ja mõned neist, tuleb tunnistada,
on vaat et õnnestunudki. Näiteks ameeriklased on kokku
seganud endi, sakslaste ja jaapanlaste arusaama moodsast
linnamaasturist ning andnud sellele kompotile nimeks GMC Acadia.
Tulemuseks on auto, mis on sama suur kui Eesti keskmine kirik,
kokku pandud õige korralikest materjalidest ja sõiduomadustelt
lausa üllatavalt kobe.
Kõigil neil, kes küll suuri neljarattaveoga autosid
armastavad, aga kes seni pelgalt sõnapaari «Ameerika
maastur» kuulmisest merehaigeks on jäänud, tasub
Acadiat lähemalt uurida.
Imelikul kombel on General Motorsi tütarfirma GMC insenerid
suutnud loobuda pea kõigest halvast, mis alati Ameerika
autosid vaevanud on, ja samas alles jätta nende head küljed.
Näiteks ruumikuse ja mugavuse.
Samas peab muidugi arvestama, et ameeriklaste arusaam mugavusest
on vähe omamoodi – näiteks Acadia ilmatuma uhke
meelelahutussüsteem mängib küll kõikvõimalikke
filmi- ja heliplaate, laseb enda külge ühendada
mängukonsooli ja mida kõike veel, aga ühtegi
normaalset raadiojaama mängida ei suuda. Kui mälu mind ei
peta, püüdis raadio vaid paarisnumbritega sagedusi, kust
Eestis kuuleb vaid lätikeelseid kristlikke pereraadioid.
Tõeline maastur
Acadia teine ärritav iseloomujoon on tingitud ameeriklaste
samuti veidrast arusaamast sportlikkusest. Nimelt kui automaatkast
natukenegi reipamal kiirendusel käike vahetab, raputab
autosolijaid selline jõnksatus, nagu oleks nad 120-kilose
rägbimängijaga kokku põrganud.
Aga tänu sakslastelt-jaapanlastelt õpitule ei ole
Acadiaga sõites ohtu, et auto enne kurvi külili kukub ja
välja sureb, nagu ameeriklastel pruugiks.
Loomulikult ei ole Acadia vedrustus nii jäik nagu 700
orja-aasta jooksul sakslaste maitse omaks võtnud keskmisele
volkariomanikule meeldiks, aga see on maasturi puhul paratamatus.
Liiati on Acadia tõepoolest maastur. Vähe sellest, et
autoga saab mugavalt haljasalale parkida, võib sellega
muretult seenemetsa või kartulipõllule sõita.
Pelgama ei pea neidki teedeks nimetatavaid porimülkaid, mis
looduskaitsealustele puisniitudele kerkivate uusasumite juurde
viivad.
Samas ei maksa muidugi tuttavatelt teedelt väga kaugele
ekselda, sest bensiini võtab Acadia küll nii palju, et
korra tanklas käies saab hoobilt selgeks, miks oli ameeriklastel
kangesti vaja Iraagile sõda kuulutada.
Mul pole küll aimugi, kui palju on Acadiaid müüdud
või toodetud, aga kindel on see, et kahest sellisest autost on
ülemaailmse naftakriisi põhjustamiseks enam kui küll.
Acadia SLT-2
Mootor
Töömaht: 3564 cm³
Võimsus: 205 kW (275 hj)
Pöördemoment: 340 Nm @ 3200 p/min
Kütusekulu
linnas: 14,7 l/100 km
maanteel: 10,7 l/100 km
keskmine: 13,1 l/100 km
Mõõdud
Pikkus: 5107 mm
laius: 2004 mm
kõrgus: 1775 mm
teljevahe: 3020 mm
GMC Acadia hind algab 690 000 kroonist. Proovisõiduauto
hind koos lisavarustusega 797 000 krooni.
Sõiduomadused: ••••
Disain: •••
Mugavus: ••••
Mahutavus: •••••
Hind: ••••
18/10/2007
Kas Äripäev rikkus räigelt litsentsitingimusi???
Sattusin sõbra juures külas viibides sirvima Äripäeva Tehnotrendi nr. 4 september 2007.
Minu tähelepanu köitis see pilt. Vaadake tähelepanelikult! Mis on pildil valesti?

Ikka ei arvanud ära? No siis on abiks see pilt.
Mina isiklikult küll ei tea ühtegi võimalust kuidas legaalselt, ilma häkkimata saab Eestis iPhonet TELE2 võrgus kasutada. Asjaosalised ise kommenteerivad seda artiklis nii. Tsiteerin: “Europasse müügile peaks telefon jõudma aasta lõpus, küll aga juba saab seda USAst tellida.”
Kas Äripäev tõesti kasutas artikli tegemiseks häkitud telefoni???
Elu Riigiasutuses
Kunagi kaua-kaua aega tagasi ühes kauges Riigiasutuses[tm]
juhtunud seesugune lugu. Olnud sel Riigiasutusel[tm] mure faksidega.
Fakse olnud palju, igat karva ja isesuguseid. Suuri ja väikesi,
pakse ja peenikesi. Osad söönud tinti, osad jällegi
tahma, aga osad hoopis termopaberit. Kulutused tarvikutele olid
prisked, kulumaterjalide hankimise ja saadavusega ikaldus konstantne.
Suured Konnajuhaosatajad istunud maha ja otsustanud: „Bardakk
vaja likvideerida! Probleem lahendada keskse faksiserveri näol,
mis faksid otse Exchange Serveri nimelisse grupitöötarkvarasse
poetab.“ Tehtud-mõeldud. Kuulutati välja riigihange
ja hangiti uhke Eicon Diva faksikaart. Liine küljes mustmiljon.
Jätkub igale osakonnale ja konnajuhaosatajale isiklikult
takkapihta. Esindaja tehnik installeeris kaardi serverisse, juhtmed
ühendati külge ja…
Selgus Õudne Tõsiasi(r).
Kas siis ettenägematuse, ignorantsuse või sootuks
lihtlabase lolluse tõttu oli unustatud hankesse panna vajalik
arv kasutajalitsentse. Miljoni liiniga faksikaart oli hangitud
üheainsa pisikese näruse Exchange litsentsiga, mis
riistvaraga vaikimisi kaasa tuli. Hankida litsentsid uue hankega
tähendanuks kuulutada esialgne hange vigaseks, selle koostajad
aga asjatundmatuteks lollpeadeks. Niisugust asja sündida lasta
ei saa. Ei ei! Riigiasutuse Konnajuhaosataja[tm] ei eksi kunagi.
Kõik
geniaalne on lihtne. Lahendati seegi probleem stahaanovlikult. Kõik
sissetulevad faksid suunati üldosakonna sekretär-referendi
Exchange Inboxi. Kaunis tütarlaps trükkis kõik
saabuvad faksid ilusasti laserprinteril välja ja jagas
osakondade sissetuleva posti kastikeste vahel ära. Osakondade
sekretär-referendid omakorda võtsid need väljatrükid,
viisid oma osakonda, skännisid seal sisse ja uploadisid
sisseskännitud PDFid Dokumendihaldussüsteemi[tm].
Tundub absurdne? Ei, see ei olnud erand, see oli praktika!
Mis
te arvate, kuidas toimus dokumentide vahetus Riigiasutuse[tm] ja tema
Allasutuste(r) Dokumendihaldussüsteemide(DHS) vahel?
Aga
toimus sedasi — Asutuse sekretär-referent printis Asutuse
DHSist välja Dokumendi. Dokument pandi ümbrikusse ja kuller
(sisepost) viis Dokumendi Allasutusse. Allasutse sekretär-referent
skännis dokumendi sisse, tegi PDFiks ja laadis üles
Allasutuse DHSi. Täpselt samal meetodil liikusid dokumendid
Allasutusest Riigiasutusse.
Kusjuures, nii Asutuse, kui ka kõigi
Allasutuste DHSid asusid füüsiliselt ühes ja samas
serveris.
13/10/2007
9/10/2007
Urundaja vs. maailm
Küsimus: Mis on parem vabandus mittetöötava tarne kohta, kui: “Aga meil arenduses see töötab!”?
Vastus: “Aga meil arenduses see ka ei tööta!”
Asjaosalised isikud, firmad ja muud institutsioonid jätame viisakusest nimepidi nimetamata.

