Täna juhtunud siis niisugune lugu, et kirjutanud minu lemmikautoajakirjanik Margus Mihkels ühe terava loo, kus Türgi nimelise riigi kohta kohta paar sapist kildu visati. Multikulturkad ja poliitkorrektid pistsid selle peale uluma ja Postimees korjas artikli kiiresti maha.
Õnneks on olemas Google cache
huvitaval kombel on ka kommentaarid seisuga 23.10.2007 13:20 veel alles.
[edit@14:15] Samal teemel võtavad sõna
Hendrik Roonemaa, kes suisa õigustab tsensuuri
Rahajumal
Larko
Ja eranditult kõik halavad, et issandkuihirmus. Hummorimeel, auuu, kus sa oled???
Kas tõesti hakkab Poliitlise Korrektsuse nimeline vaimuhaigus ka Eestimaal juuri ajama ja iga pisikese nalja eest tuleb kohtutee jalge alla võtta?
Kogu järgneva jutu autoriõigused kuuluvad Postimehele ja Margus Mihkelsile:
Rahvaste sõpruse veidra mekiga vili
22.10.2007 00:01
Margus
Mihkels, Postimees
Hoolimata hiiglaslikest mõõtmetest jätab Eestis
vähetuntud maastur GMC Acadia üsna sportliku mulje.
Foto:
GMC
Paari nädala eest oli mul – viisakalt öeldes –
rõõm külastada Türgi Vabariiki. Ehkki
külaskäik oli lühike, vaid kahepäevane, pole ma
saadud šokist siiani toibunud.
Tunnustatud Michelini atlas väidab, et Tallinna ja Antalyat
lahutab veidi enam kui 3600 kilomeetrit ehk ajaliselt umbes viis
tundi. See on räige vale ja ma olen väga nördinud, et
hinnatud teedekaardi koostajad sellist eksitavat viga märganud
pole.
Tegelikult eraldab meid Türgist umbes 11 000 aastat,
sest summa summarum on see riik ligikaudu samal tasemel kui Pulli
asula, mis tekkis Pärnu jõe äärde umbes 9000
aastat eKr.
Antalyas ringi käies olin ma väga üllatunud, et
inimesed elavad majades, ostavad poest süüa ja jätavad
oma pakkimisnööri abil koos püsivad autoromud seisma,
kui fooris punane tuli süttib.
Antalya, jah, oli väga sarnane mõne tsiviliseeritud
riigi keskmise linnaga. Aga vaid mõniteist kilomeetrit
eksootilise lõunamaalinna südamest eemal elavad inimesed
meie arusaamade järgi prügimägedel; majades, mis on
kokku pandud millestki üle jäänud rämpsust ning
tunnevad end selle laga keskel ütlemata mõnusalt.
Multikultuurne kompott
Kui Eestis koliti pudulojused ja inimesed rehetoast lahku juba
paarsada aastat tagasi, siis Türgimaale pole tsivilisatsiooni
sellised narrused veel jõudnud, sealsed pigipead elavad
endiselt rõõmsalt oma lammaste, kitsede ja kanakarjaga
ühise tsellofaanist katuse all.
Ja ärgu tuldagu mulle rääkima, et Türgi naised
kannavad silmaaukudega kotte peas usulisil põhjusil. Palju
tõenäolisem on, et nende näod on lihtsalt pesemata –
sest millestki nii veidrast kui kanalisatsioon pole külades
ilmselt kuuldudki –, et endilgi on häbi.
Ja selline riik tahab Euroopa Liitu, heh! Sama hästi passiks
meile seltsiks Tšaad, Angola ja Mongoolia. Sest kui majanduslikust
vahest on võimalik üle saada – selleks ju Euroopa
Liit ongi, et sealt igasugu abiraha pumbata –, siis
kultuurilisi erinevusi nii lihtsalt ei kaota.
Katseid on muidugi tehtud ja mõned neist, tuleb tunnistada,
on vaat et õnnestunudki. Näiteks ameeriklased on kokku
seganud endi, sakslaste ja jaapanlaste arusaama moodsast
linnamaasturist ning andnud sellele kompotile nimeks GMC Acadia.
Tulemuseks on auto, mis on sama suur kui Eesti keskmine kirik,
kokku pandud õige korralikest materjalidest ja sõiduomadustelt
lausa üllatavalt kobe.
Kõigil neil, kes küll suuri neljarattaveoga autosid
armastavad, aga kes seni pelgalt sõnapaari «Ameerika
maastur» kuulmisest merehaigeks on jäänud, tasub
Acadiat lähemalt uurida.
Imelikul kombel on General Motorsi tütarfirma GMC insenerid
suutnud loobuda pea kõigest halvast, mis alati Ameerika
autosid vaevanud on, ja samas alles jätta nende head küljed.
Näiteks ruumikuse ja mugavuse.
Samas peab muidugi arvestama, et ameeriklaste arusaam mugavusest
on vähe omamoodi – näiteks Acadia ilmatuma uhke
meelelahutussüsteem mängib küll kõikvõimalikke
filmi- ja heliplaate, laseb enda külge ühendada
mängukonsooli ja mida kõike veel, aga ühtegi
normaalset raadiojaama mängida ei suuda. Kui mälu mind ei
peta, püüdis raadio vaid paarisnumbritega sagedusi, kust
Eestis kuuleb vaid lätikeelseid kristlikke pereraadioid.
Tõeline maastur
Acadia teine ärritav iseloomujoon on tingitud ameeriklaste
samuti veidrast arusaamast sportlikkusest. Nimelt kui automaatkast
natukenegi reipamal kiirendusel käike vahetab, raputab
autosolijaid selline jõnksatus, nagu oleks nad 120-kilose
rägbimängijaga kokku põrganud.
Aga tänu sakslastelt-jaapanlastelt õpitule ei ole
Acadiaga sõites ohtu, et auto enne kurvi külili kukub ja
välja sureb, nagu ameeriklastel pruugiks.
Loomulikult ei ole Acadia vedrustus nii jäik nagu 700
orja-aasta jooksul sakslaste maitse omaks võtnud keskmisele
volkariomanikule meeldiks, aga see on maasturi puhul paratamatus.
Liiati on Acadia tõepoolest maastur. Vähe sellest, et
autoga saab mugavalt haljasalale parkida, võib sellega
muretult seenemetsa või kartulipõllule sõita.
Pelgama ei pea neidki teedeks nimetatavaid porimülkaid, mis
looduskaitsealustele puisniitudele kerkivate uusasumite juurde
viivad.
Samas ei maksa muidugi tuttavatelt teedelt väga kaugele
ekselda, sest bensiini võtab Acadia küll nii palju, et
korra tanklas käies saab hoobilt selgeks, miks oli ameeriklastel
kangesti vaja Iraagile sõda kuulutada.
Mul pole küll aimugi, kui palju on Acadiaid müüdud
või toodetud, aga kindel on see, et kahest sellisest autost on
ülemaailmse naftakriisi põhjustamiseks enam kui küll.
Acadia SLT-2
Mootor
Töömaht: 3564 cm³
Võimsus: 205 kW (275 hj)
Pöördemoment: 340 Nm @ 3200 p/min
Kütusekulu
linnas: 14,7 l/100 km
maanteel: 10,7 l/100 km
keskmine: 13,1 l/100 km
Mõõdud
Pikkus: 5107 mm
laius: 2004 mm
kõrgus: 1775 mm
teljevahe: 3020 mm
GMC Acadia hind algab 690 000 kroonist. Proovisõiduauto
hind koos lisavarustusega 797 000 krooni.
Sõiduomadused: ••••
Disain: •••
Mugavus: ••••
Mahutavus: •••••
Hind: ••••