Bastardoperaatori Päevaraamat

Ühel päeval otsustasin, et teen generaatori korda. Kaua ta, raisk, niisama vedeleb. Kohe, kui küünla maha keerasin, oli selge, et sellest generaatorist enam asja ei saa.
Kutsusin meie maja Aksli: “Vaata, Aksel, see siin on generaator,” seletasin.
“Misasja?”
“See on generaator, see teeb “Laua Viina”. Näed, siis trossist tõmbad ja kui käima läheb, siis hakkab siit torust “Laua Viina” voolama,” osutasin summutile.
Aksel asus kohe väsimatult käivitit väntama. Kolm tundi vahetpidamata tõmbas, kuni varises suurest väsimusest generaatori kõrvale maha.
Istusime koos naabermaja Kallega ja vaatasime seda nalja pealt.
Väike Peeter meie trepikojast, tuli ka meie juurde: “See Aksel on ikka niiii loll, türamaivõi,” lausus Peeter, “genekal on ju küünlajuhe maas!”
Noogutasime Kallega nõusolevalt: “ja pentsu pole pole ka mitte tilkagi sees.”
Siis oligi aeg koju minna. Aksel jäi generaatori kõrvale hoovile magama.
Järgmisel hommikul ärkasin kohutava mürina ja lausa kottpimeda lällamise peale. Meie maja Marko, kuradi samariitlane, oli Akslile halastanud, paaki bensiini valanud ja küünlajuhtme tagasi peale pannud. Generaator mürises, torust voolas “Laua Viina” ja umbjoobes Aksel kakerdas mööda hoovi ja ähvardas tuvisid rusikaga.
Kuradi hospitaliit see Marko ikka on, ma ütlen. Molli tuleks sihukestele anda. Raisk!

(2003)

Ühel päeval tuli mulle idee minna matkale. Pakkisin seljakotti: magamiskoti, kateloki, suure kruusi, väikese kruusi, lusika, taskunoa, puhtad sokid, trussikud, 2 T-särki, varuketsid, hambaharja ja “Laua Viina”. Äratuskella seadsin järgmisel hommikul kella viieks helisema.
Öösel ilmus mulle unes Toomas Nipernaadi, kes oli miskipärast Bruce Willise näoga. Ta viibutas mulle hoiatavalt näppu ja kortsutas kulmu.
Hommikul oli igasugune matkaisu kadunud. Võtsin sekoljakotist välja: magamiskoti, kateloki, suure kruusi, väikese kruusi, lusika, taskunoa, puhtad sokid, trussikud, 2 T-särki, varuketsid, hambaharja ja “Laua Viina”. Meeste ja hiirte parimad kavatsused nurjuvad sageli.
Peale pisikest mõtlemist panin taskusse hambaharja ja “Laua Viina” ning läksin naabermaja Kalle juurde jooma.

(1997)

Kord tuli minu ukse taha meie maja Aksel. Nina oli tal juba kaunikesti õline. Võiks õelda, et Aksel oli täitsa täis.
Aksel kutsus mind enda juurde “Laua Viina” jooma.
“Ma ei saa tulla,” laususin kurva häälega.
“Miks?” tahtis Aksel teada.
“Sa pole meie maja Aksel,” seletasin talle: “Sa oled naabermaja Kalle!”
“Olen või?” ei tahtnud Aksel hästi uskuda.
“Oled oled,” rahustasin teda, “mine nüüd ilusti koju ja oota, ma tulen kohe sinu poole.”
“Türa, ta on ikka niiiii loll, türamaivõi” mõtlesin, vaadates kuidas Aksel naabermaja poole kakerdas.
Tõin kähku Akseli juurest “Laua Viina” ja peitsin kapi taha.
Natukese aja pärast tuli minu juurde naabermaja Kalle, kes kaebas et Aksel oli talle molli andnud ja ta korterist välja visanud.
“Sa pole ju Kalle, sa oled Aksel” rahustasin ma sõpra. “Meie maja Aksel.”
Rahunenult läks Kalle koju.
Natukese aja pärast oli ta mu ukse taga tagasi:
“Kuule, kus mu “Laua Viin” on???” tahtis ta teada.
“Türamaivõi!!!”

(avaldatud autori loal)

Eile olin meie maja Aksli juures peeti panemas, kui helises uksekell.
Ukse taga seisis meie maja Marko:
“Kuule Aksel, kas sa tuleksid laupäeval appi meie hoovi lillepeenart korrastama?”
Aksel mõõtis Markot pika pilguga. Jõllitas nii kaua, et Marko hakkas ebamugavusest jalalt jalale tammuma.
“Kuule Marko,” ütles Aksel viimaks ähvardaval häälel: “Tead Marko! Sa mine õige perrrrrrrrrrrrrrrrse!”
Ja virutas ukse pauguga kinni. Ma olin Aksli kodanikujulgusest nii vaimustunud, et isegi aplodeerisin talle.
Ma tundsin, et niisugune vapper tegu ei saa jääda hindamata. Tuli minna poodi. Enne piilusin ukse vahelt hoolega, et ega meie maja Markot näha pole. Mine tea, viimaks kutsub veel mindki lillepeenart korrastama. Markot õnneks näha polnud.
Ostsin kähku poest 33-kroonise peedi ja tulin jooksujalu tagasi.Tervelt 33 krooni. Aga mul polnud kahju! Sellise vapruse eest!

(avaldatud autori loal)

Haaran kuvalda ja viibutan seda hoogsalt. Süda taob, hinge haarab rõõmus erutus, millegi kauni eelaimus. Sm. Stahhaanovi mehine kuju kangastub silme ees. Eeskuju tiivustab! Võtan hoogu jaaaa virutan.
Käib pauk. Kui tolm on alla vajunud võib näha, et Tulemüüris, just port 8080 kohal, haigutab täpselt õige, ühepordilise, suurusega auk.
Kohendan Tööeesrindlase märki rinnas ja lähen suitsunurka. Suitsunurgas on meie tsehhi Sergei ja Anatoli. Mõlemad äsja tööstuskooli lõpetanud algajad spetsialistid. Noormehed vaatavad mind vaimustusega.
Naeratan: “Õppige noored, vanemalt seltsimehelt!”
Süütan Priima. Hiiglaslik käitis huugab, kusagil ulub koer.
Olen IT Stahhanovlane.

(avaldatud autori loal)

Kord istusime koos meie-trepikoja-Madisega trepil ja ma kaebasin talle, et ma pole saanud kunagi läpakat s-video auku ühendada.
Minu vana telekas oli liiga vana ja siis veel ei pandud s-video auku.
Minu uus telekas on liiga uus ja nüüd enam ei panda s-video auku.
Madis haaras kitarri ja komponeeris sealsamas õues selle laulu:

ma pole saanud s-video auku panna
mu elu on elatud asjatult
ma pole saanud s-video auku panna
ma olen yks mõttetu meees
ma pole saanud s-video auku panna
tahaksin surra
ma pole saanud s-video auku panna
see auk on nüüd hall

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!

Madis läks poodi keefiri ostma, aga mina jäin trepile nutma.

(Avaldatud autori loal)

Ühel päeval hakkasid Oskar ja Arvi arutama, millised tööstuslikud lubrikandid sobiksid naturaalsete libestite asemel kasutada.
Arvi seisis kuuris riiuli ees ja vaatas. Riiulil olid:
Mootoriõli Mobil1 10W40,
2-taktilise mootori õli,
mootrratta ketiõli “Liqui Moly”,
muruniitja karteriõli 10w50,
universaalmääre “tavott”
ja veel mingi tundmatu, rasvase läikega ollus klaaspurgis.
Arvi kahtles tükk aega, mida valida. Lõpuks ei tihanud ta neist ühtegi londi peale määrida.
Vaikides tõukas ta Oskarit rindu ja läks õlut jooma.
Nii jäigi see tähtis küsimus vastuseta.

(Avaldatud autori loal)