Täna otsisn endast religioossust.
Leidsin: südame (heas korras), kopsud (2 tk. pisut tahmunud), maksa (veidi väsinud), neerud (2tk.), põrna, 20 meetrit soolikaid ja hulga pisemaid jupstükke.
Jumalat polnud kusagil.
Otsustasin, et ju ma pole siis religioosne inimene ja panin kõik tükid ilusti oma kohale tagasi: südame (heas korras), kopsud (2 tk. pisut tahmunud), maksa (veidi väsinud), neerud 2tk, põrna, 20 meetrit soolikaid ja hulga pisemaid jupstükke.
Aamen!
(1996)
Istusin parajasti Meie Maja trepil, kui prügikastide tagant hiilis välja inimnäoga koer.
Oli sellel alles füsiognoomia! Näga katsid kortsud ja ilged karvased tüükad. Nina oli viltu peas ja lilla nagu kartul ning silme all olid sihukesed kotid, et mine või hulludele päevadele.
Selli võigast lõusta vaadates tuli mulle kohe halb eelaimus peale. Kõhtu tekkis jäine klomp ja külmad kombitsad vingerdasid südame suunas.Mina ju tean, sellised koerad ei tähenda kunagi head!
“Õu kutt ää, anna suitsu,” ühmas koer käriseval häälel.
“Käi perse,” käratasin ja virutasin koera suunas jalaga. “Värdjas!”
“Ise oled värdjas, pomises koer, kuid tegi siiski minekut.
Tõusin ruttu püsti, rapsisin püksid puhtaks ja jooksin poodi keefiri ostma, enne kui koer oleks ümber mõelnud.
Kui koju jõudsin selgus, et mõlemas pakis on keefir täitsa roiskunud ja haises nagu nädalaks autosse unustatud soolaheeringas. Seda see koer tähendaski!
(2006)
Kord istusid Nugis, Ökul ja Transrasvatihane pargis. Väljas oli jaanuar, kõle talvetuul ulus puude vahel ja keerutas pihklund. Jäätunud oksad klõbisesid nagu ksülofon. Seltskond pargipingil kössitas külma käes ja laskis aeg-ajalt solkbrändil ringi käia.
“Täna läksime jälle beetaga beetaga laivi,” lausus Nugis nukralt.
“Jama,” sõnas Ökul.
“Crap,” ütles Transrasvatihane.
Edasi istuti vaikides.
Kesklinna suunas lendas üle pargi inimnäoga koer ja ulgus võikalt. Puude vahelisest pimedusest tõusis aeg-ajalt kahvatuid olendeid, kes ähvardavalt oma halle varjukäsi hõljutasid. Tuul puhus nad minema ja jälle oli kõik vaikne.
“Ei, need beetaga laivi minemised tuleb ära lõpetada,” lasus Nugis otsustavalt, “no ei saa ju niimoodi”
“No kurat, vaadeke ringi” vehkis ta käega.
Maa oigas ja värises, pragudest immitses laavat. Linna kohal turpus tihe tossupilv.
“Beeta ei ole naljaasi!” möönis Ökul.
Maa all aga surus Beeta oma ilged kombitsad järjest tihedamalt linna Südame ümber!
(1999)
Pühendatud K.T.-le
Kord istusid, nagu tavaliselt, meie maja hoovis pingil meie-maja-Aksel, Olks ja Pets meie kvartalist ja naabermaja-Kalle, ning rüüpasid pilkut. Neist kihutas oma tuunitud bemmiga mööda meie-maja-rullnokk Gunnar-Kevin. Hoov oli märg ja Gunnar-Kevin kihutas otse läbi loigu. Aksel, Kalle ja Olks pritsiti üleni märjaks.
“Tead mees, tead, tee oma faking bemmist pesumasinale trummel!” karjus raevunud Kalle eemalduvale masinale järele.
“Selle mehe löön homme kasti!” sisitas Olks. Olks oli väga tugev ja kõik kartsid teda natuke.
Veel kaua istusid sõbrad pingil, kirusid Gunnar-Kevinit, kes on ikka eriline munn ja arutasid rahulolevalt õiglase karistuse üle, mis talle Olksi poolt homme osaks saab (ja rüüpasid pilkut!).
Järgmisel päeval ilmus pingi juurde Olks, täis nagu tinavile. Gunnar-Kevin oli Olksile lepituseks Suure Viski toonud ja lubanud nädalavahetuseks autot laenata, millega “saab litse iga nurga pealt.” Olks olla sellega leppinud ja ainult korra Gunnar-Kevinile rusikaga kõhtu tonksanud. Viski pani Olks loomulikult perse.
Niisgune asjade käik ajas mehed ütlemata karvaseks. Ei meeldinud neile see, et süüdlane õiglasest karistusest pääses, ega hoopsiki see, et Olks kogu viski üksi keresse keeras, kuigi märjaks saadi ju kõik koos.
Kalle ostis suure vihaga “Laua Viina” ja sellest julgust võtnud kutsus Akseli kaasa ja läks garaažide juurde süüdlase käest õigust (ja viskit) nõudma.
Kevin ja tema rullnokkadest sõbrad, kes garaažide juures parasjagu bemmituunimiskunstist arutasid, ei hakanud aega raiskama vaid sõitsid Kallele ja Akselile lihtlabaselt molli.
Kurvalt norutasid Kalle ja Aksel nüüd pingil. Nende õnneks tuli väike Peeter meie majast prügikasti välja viima.
“Tatt on ülbeks läinud, raisk!” käratas Kalle.
mehed püüdsid Peetri kinni ja viskasid ta kõige ämbriga tükkis prügikonteinerisse.
Õiglus peab olema! Ja tatid ei ülba vanemate olijatega!
Paraku ilmus Peetri lõugamise peale kohale Peetrikese vanaema, kes mingist ülbamisest midagi kuulda ei tahtnud ja pikema jututa politsei kutsus.
Politsei koostas Kallele ja Akslile protokolli, kus seisis kirjas, et sooritasid ja rikkusid ning olid seisundis ja solvasid sellega väärikust. Õiglusest polnud seal sõnagi.
Jah, ei ole ikka õiglust ilmas!
K.G. (1999)
[avaldatud autori loal]
Kord istusid Kalle ja Aksel bussipeatuses. Sinna tuli neeger.
“Näe, neeger” ütles Aksel.
“Ilma suukorvi ja kaelarihmata” ütles Kalle, “ja puudub taudivastane tõend.”
Mehed jõllitasid neegrit.
Kalle tundis, et peaks midagi tegema, midagi ette võtma! Aga mida?
Neeger paistis üsna suur. Sihukeselt võib kõike oodata. Kalle tundis, kuidas ta neegrit selle eest vihkama hakkab.
Õnneks tuli buss ja päästis Kalle hingepiinadest. Neeger astus bussi.
Aksel kargas püsti: “Käi perse, kuradi neeger!” karjus ta eemalduvale autobussile järele ja viibutas sinisele diislitossupilvele rusikat.
Kalle naeris nii, et õlu läks hingekurku.
“Kuradi naljamees sa, Aksel, ikka oled” patsutas ta Akslit tunnustavalt õlale!
Oli hea ja lahe olla, nagu ikka kui oled teinud midagi vaprat.
(2003)
Tundub nii, et Anto Veldre Kuulsad Sõnad osutuvad tänapäeva kontekstis pisut valeks.
Bravo, nii peabki värdjatega asju ajama
http://apelsinimahl.wordpress.com/2011/01/18/maailma-parim-kiri-emt-le/
02:04 <@AAAA> lotot peaks mängima, kanaaridele tahaks lennata
02:53 <@BBBB> mängi parem lotrot
02:53 <@BBBB> siis ei tahagi kanaaridele minna
Powered by WordPress