13:36 <@xyzzy> leiutatud on uus mõõtühik kMB
13:36 <@xyzzy> avastasin just ühe graafiku pealt
13:36 <@xyzzy> ei tea miks GB ei sobinud
21/5/2011
Uusi mõõtõhikuid
Comments Off
13/5/2011
Öörahu
Kord viskasime me koos naabermaja Kallega minu pool viina, kui Kalle järsku ütles:
“Akna taha on keegi!”
Mina sellist jama muidugi ei uskunud. No kes saaks olla kolmanda korruse akna taga. Kolmanda korruse akna taga ei saa olla keegi, kui ta pole just Godzilla, Koljat või Aleksander Sizonenko.
Siis koputati aknale.
Vaatasin Kallele rangelt otsa ja laususin: “Sa, Kalle, jäta need lollid naljad! Jäta kohe heaga järele!”
Aknale kolgiti!
“Ma ei keera ringi, tembuta palju tahad.”
Nüüd taoti aknale juba nii, et klaasid plärisesid ja laest langes krohvi.
Raevunult keerasin ma ringi: “Godzilla v. Koljat, aga sauna ta nüüd saab! Niisugune lõhkumine pole igatahes mingi asi!”
Akna taga seisis King-Kong.
Rebisin akna raevunult lahti, et sellele ülekasvanud makaagile selgeks teha, mida ma niisugusest lammutamisest arvan, kui King-Kong järsku üllatavalt sügava ja alandliku häälega ütles:
“Kas mina tohiksin ka teiega viina visata?”
Vaat kus kuradid! Kõigepealt lõhuvad aknaid ja siis tahavad veel teiste inimeste esmatarbekaupu nahka juua.
“Noo ei ole sellist asja,” mõtlesin, kui King-Kong jätkas:
“Praegu on vaheaeg, aga poole tunni pärast pean ma juba Evelin Pange võtma ja “Olümpia” hotelli otsa ronima ja seal tulistavad mind kaitseväe Robinson helikopterid, ma kukun alla ja saan surma!”
Seda rääkides oli ta niivõrd kurva näoga, et mul läks süda haledaks ja viha lahtus.
“Näh,” ulatasin ma King-Kongile suure teeklaasitäie sula viina ja peale hammustamiseks heeringa. King-Kong kallas viina kurku, aga heeringa põlgas miskipärast ära. Nii kolm korda järjest.
Ja missugune jama sellist tuli. Missugune jama!!!
Ilma sakuskata võetud viinast jäi King-Kong täis nagu tarakan, unustas Evelini meie kööki (kuidas me hiljem nägime, et temast lahti saada!) ronis Olümpia asemel “Viru” hotelli katusele ja andis teda noomima tulnud režissöör Elmo Nüganenile pasunasse.
Täielik pazoor, ühesõnaga!
Hiljem selgus veel, et pensionär Marta meie maja neljandalt korruselt langes suure ahvi nägemisest minestusse, minestusest koomasse, ei tulnudki sellest enam välja ja suri maha. Vaat missuguseid hirmsaid asju võib juhtuda, kui juua viina ilma peale hammustamata.
2001
Comments Off
Taevatähtede sööjad
“Kas te teate Akslit meie majast? Seda lollakat?”
Kord juhtus niisugune lugu, et kõõlus see Aksel akna peal. Kõõlus, kõõlus ja kus siis kukkus – Partsti! – sillutisele. Lebab seal nagu padakonn, rahvas aga vahib seda imet, silmad punnis, nagu poleks enne aknast allakukkunut näinud.Meie maja Kalle, aga seletab mööduvatele Jaapani turistidele:
“See on Aksel meie majast. Sihuke napakas! Kukkus aknast alla!” nood aga klõpsivad kõigest jõust pilte teha.
Verine Aksel ajab ennast püsti, tambib turistide juurde ja käratab neile:
“Arigato! Gomen nazai! Kung-fu!”
Turistid põgenevad troppis bussi ja too kihutab kummide uldes minema.
No mis asja sa teed lolliga?!?
Comments Off
Suurte väejuhtide saladus
Kord juhtus niisugune lugu, et meie maja taga pingil ei rüübanud keegi õlut. See-eest säras taevas kolm päikest ja rentslis võitles suur rasvane rott oma elu eest.
“Näe kus… upub raibe!” täheldas Pantelei Varfolomejevitš, küürakas pensionär meie majast.
“Upub jah,” pahandas matsakas juudimutt Ceila Lebovna kaheksandast trepikojast, kellel oli kolm lõuga ja tähelepanuväärsed vuntsikesed: “Upuks juba kiiremini, saaks vanainimesed õhtale!”
Taevas säras endiselt kolm päikest ja mööda raudteed jooksis klobinal nelja jalaga kala.
(1992)
Comments Off
Lõpukirjand
Kord istusid Olks ja Pets pingil ja rüüpasid pilkut, kui sinna tuli hatune küürakas vanamees.
“Mina,” ütleb, “olen Tammsaare, Anton Jevstignejevitš. Tulin vaatama kuidas lastel minu teemaline lõpukirjand edeneb.”
“Pole sa mingi Tammsaare” käratas Olks: “Pederast oled!!!”
Ja kus virutas vanamehele vastu vahtimist.
(2010)
Comments Off
Raamid
Kord sattusin hämaras esikus ühe härra otsa. Härra oli kleenuke, põskhabemega, ninal näpitsprillid.
“Eee, vabandage härra, aga kes teie olete?” uurisin ettevaatlikult.
“Kuidas te mind ära ei tunne?” imestas too härra: “See olen ju mina, teie peegelpilt!”
“Kuidas nii, härra, vaidlesin mina vastu. Mina pole ju hoopiski kõhn, pigem vastupidi ja põskhabet ning prille ei kanna ma sugugi!”
“Sihukese idioodiga pean ma koos elama!” käratas peegelpilt ja keeras mulle selja.
Solvusin ja keerasin peegli näoga vastu seina. Enam ma sinna ei vaata! Ei miski hinna eest!
(1996)
Comments Off
Minuga juhtub alati midagi
Ühel päeval otsustas meie kvartali Olks, et vaja oleks karvastele molli anda. Paraku polnud ühtegi karvast käepärast. Sellepärast otsustas meie kvartali Olks mängida, et meie maja Pets on karvane ja andis meie maja Petsile molli.
Meie maja Pets otsustas mängida, et naabermaja Kalle on karvane ja andis naabermaja Kallele molli.
Naabermaja Kalle otsustas mängida, et väike Peeter meie majast on karvane ja andis väikesele Peetrile molli.
Väikesele Peetrile meie majast ei meeldinud karvane olla. Ta hakkas nutma ja rääkis kõik oma vanaemale ära.
Väikese Peetri vanaema tuli õue ja andis kepiga üle turja meie kvartali Olksile, meie maja Petsile, naabermaja Kallele ja mulle.
“Pole vahelejäänud, pole varas!” ütles seda pealt näinud meie maja Aksel õpetlikult.
(2004)
Comments Off
Koera Elu
Kord istusid meie maja ees pingil Aksel meie majast ja naabermaja Kalle, ning rüüpasid pilkut. Kallel oli koer kaasas. Koera nimi oli Džek, aga see ei oma käesoleva loo juures vähimatki tähtsust.
“Kuradi vanamoor,” vandus Kalle: “soetab penirajaka ja nüüd pean mina seda pissitama ja passitama!”
Loomulikult kirus Kalle tasakesi, sest see Kalle naine on üpris karmi käega naine ning lisaks veel terava kõrvaga. Valju kirumise võinuks ta aknast ära kuulda.
“Sinu viga on selles, Kalle, et sa ei mõista looma,” ütles meie maja Aksel õpetlikul toonil: “aga looma peab mõsitma… ja armastama.”
“Siia Šarik!” vilistas ta ja peni jooksis pingi juurde.
Aksel võttis taskust kahekümneviieka ja pistis penile hambusse. Rakats tormas minema, tolmupilv järel ja oli hetke pärast tagasi, lõugade vahel kilekott kolme pilkuga.
“Näed,” ütles Aksel: “kuningas Saalomoni sõrmus!” ja ta tõstis näpu, kus säras tõepoolest peenike kuldsõrmus.
Kalle vahtis teda juhmi näoga, nagu kahe tundmatuga lineaarvõrrandit.
(1998)
Comments Off
Vaikimine kuld
Vaatasin aknast välja ja nägin naabermaja Kallet ja meie kvartali Olksi meie maja trepil sõnelemas.
“Nii see asi küll ei jää,” taipasin kohe.
Ja õigus ka. Kui ma trepile jõudsin oli Olks kadnud. Asfaldil vedeles ainult verise näoga Kalle, kes pomises paistetanud huultega: “Türademaa, ma tahtsin ainult rääkida!”
Mõistsin kohe: “rääkimine hõbe, vaikimine kuld!”
Sellepärast ei öelnud ma midagi vaid kiirustasin edasi, poodi “Laua Viina” järele.
Comments Off