Bastardoperaatori Päevaraamat

Kord istusime me Aksli ja Kallega meie köögis laua ümber ja jõime “Laua Viina”. Pilkut hammustasime peale.
Järsku võttis Aksel suu täis ja kukkus seletama:
“Vot, kui ikka mõtlema hakata, siis peab inimene ennast kultuuriliselt harima. Peab raamatuid lugema. Näiteks Emilie Zola, kurat. Nagu meie elu, kurat, raske!”
Vaatasime Akslit sihukeste nägudega nagu oleks ta parasjagu lendava taldrikuga Kuu esiküljelt alla kukkunud.
“Aga teil, kurat, teil pole mingit kultuuri,” vahutas Aksel edasi: “Oleks ainult “Laua Viina” ja Pilkut! See on kõik mida te oskate tahta! Sellega teie unistused ja silmapiir piirdubki, kurat!”
“Heakene küll,” ütlesin mina rahulikult: “kirjutatud on: “Inimene ei ela üksipäinis “Laua Viinast”"” ja nihutasin viinaklaasi Akseli käeulatusest välja ning tõstsin pilku Kalle nina ette.
Aksel vaatas meile segaduses otsa ja püüdis siis kätt välja sirutada. Vaatasin teda elajaliku pilguga.
Aksel tõmbas käe ruttu tagasi, nagu oleks väljalaskekollektorit puudutanud: “Ma… ma, no sorri, mehed. Ma’i tea, mis mul hakkas” pobises ta vabandusi.
“Säh sulle Chuck Palahniuki” mõtlesin mina, Akslile vastu vahitmist virutades.
“Ja Jack Kerouaci pealekauba,” irvitas Kalle.

(1998-2003)

Kord tänaval kõndides kohtasin ma ühte härrat. Härra kandis koverkotmantlit, rohelist tviidpintsakut, pruune lampassidega pükse ja musta kõvakübarat. Vuntse härra ei kandnud, need olid tal prillitoosiga põuetaskus.
Ma ei tahtnud oma silmi uskuda!
Peatasin härra, teda viisakalt varrukast sikutades: “Vabandage härra…
kas võiks ehk olla…
…eee…
ega te juhtumisi ei ole…
…eee…
Läti Itimees Bizdauskas Muruganas?” otsisn ma kobamisi sõnu.
Härra naeratas lahkelt ja noogutas julgustavalt: “Mina see olengi”
Saanud oma kahtlustele kinnituse võtsin hoogu ja virutasin härrale silmapilk igavese paugu vastu vahtimist.
See oli suure ja liigutava sõpruse algus.

(1998-2003)

Ühel päeval hakkasin oma elu üle järele mõtlema. Jõudisn järeldusele, et minu elu on masendav. Lihtsalt masendav! Seal figureerivad sihukesed tüübid nagu naabermaja Kalle või meie maja pool-lollakas Aksel.
Õnnelikuna selle üle, et olin endas lõpuks selgusele jõudnud, võtsin “Laua Viina” ja läksin naabermaja Kalle juurde jooma.
Pärast tuli sinna ka Aksel, kes tõi veel “Laua Viina”. Rääkisin neile oma masendavast elust. Keegi ei katkestanud mind. Oli tore koosviibimine.

(1998-2003)

See meie maja Aksel oli juba lapsest saati loll. Mäletan, kunagi oli meil pioneerikoondus, kus tuli rääkida oma lemmiklendurist.
Väike Kalle rääkis, et tema lemmik on Juri Gagarin: kosmonaut ja hävituslendur. Väike Pets jällegi arvas, et tema lemmik on Tškalov, Nõukogude Liidu lendur ja Põhjapooluse alisataja.
“Noh, Aksel, kes siis sinu lemmik on?” küsis Pioneerijuht.
“Marvin Heemeyer,” vastas Aksel.
Pioneerijuht ohkas sügavalt ja vangutas pead: “Alati sa, Aksel, pead originaalitsema.”
Pärast koondust piilusin ma rühmapäevikusse, et näha, kes see Marvin Heemeyer siis oli.
Aksli nime taga seisis: “Che Guevara, Kuuba lendur.”
Mõistsin, kui tähtis on teisi pahandustest säästa!

(1998-2003)

Kord rääkis Aksel meile, et ei ole ainult nii, et suured sulid tõllas ja väikesed võllas.
“Tegelikult,” kõneles Aksel: “sõidavad suured sulid veel autodega, käivad diskoteegis ja kasiinos ja litsimajas ja restoranis ja saunas ja muudes peentes kohtades.”
Kuulasime teda hardunult nagu pioneerijuhti.

(1993)

Läti itimees Bizdauskas Muruganas on minu sõber.
Vahel ma ütlen tema kohta: “Loll nagu Läti itimees.”
Selleks ju sõbrad ongi.
…

Vahel ma mõtlen, et Läti itimees Bizdauskas Muruganas on veel lollim kui Aksel meie majast.
See pole füüsiliselt võimalik.
…

Kui Läiti itimees Bizdauskas Muruganas joob lauaviina jääb ta veel lollimaks.
Kui Aksel ka meie kööki tuleb, siis on oht, et tekib singulaarsus.
…

Vahel ma mõtlen, mis eristab looma inimesest.
See ei ole läti itimees Bizdauskas Muruganas.
…

Kui Läti itimees Bizdauskas Muruganas konffib Ciscot…
Ei, türa, ma ei saa teile seda lugu rääkida.
Te ei saaks sellest aru.
Aga kui saaks, siis kärvaksite naeru kätte.

(2009)

Vahel külastab mind läti itimees Bizdauskas Muruganas.
Kord küsis ta minult, miks mutter ja polt on vintidega, aga seib ei ole.
Ma hakkasin naerma: “Kui seibil oleks vindid sees, siis oleks ju poldil kaks mutrit!”
“See oleks nigu kuradima homoperekond.”
Bizdauskas häbenes kaua oma rumalat küsimust. Küllap ta kartis, et hakkan teda sitaseks pederastiks pidama.

(1998-2003)

Kord istusime mina, Aksel, Kalle ja Pets meie maja taga pingil ja rüüpasime pilkut.
Ma jutustasin: “Täna öösel ma nägin unes, et olen kosmonaut. Laskun võõrale planeedile, aga seal elavad Krabulane ja Mellamassaan. Ja Mellamassaan tahab Krabulast ära süüa. Kogu aeg ajab taga. Üle mägede. Läbi ookeanide. Hetkekski ei anna Krabulasele asu.”
“See Mellamassaan pidi siis õige näljane olema,” täheldas Aksel.
“Võtame parem pilkut” arvas Kalle.
“Oodake,” seletasin mina “unenägu läheb veel edasi.”
“Laskun teisele planeedile. Seal jällegi: Krabulane ja Mellamassaan. Laskun kolmandale planeedile, ikka: Krabulane ja Mellamassaan.”
“Kolmandaaaaa planeeeedi peal, mingit saaladuuust ei olnud seaaaal!” kõõrutas Aksel.
“Tra, see on mingi loll unenägu,” käratas Pets.
“Jah,” molli tuleks sihukese eest anda!” oli ka Kalle nõus.
Solvusin nii hirmsasti, et läksin tuppa, heitsin diivanile ja nägin unes, et kirjutasin selle loo.

(1998-2003)

Ühel pühapäeva hommikupoolikul istusid Kalle ja Olks meie maja taga pingil ja rüüpasid džinni.
“Enne kella kahte päeval joovad kanget alkoholi ainult parmud ja intellektuaalid,” märkis mööduv Aksel.
“Türa, ma näitan sulle intelligenti” kargas raevunud Olks talle kallale.
Padinal kadusid nad raudtee suunas, kuulda oli ainult karjeid: “Jää seisma, vitupea” ja “??? ??? ???????!”
Üksi jäänud Kalle kaakis järelejäänud džinni tasapisi endale sisse, kakerdas mööda hoovi ja möirgas rahvlaikku laulu: “Ei ole kellekgi muu`st kahju…” kuni kukkus torumeeste kaevatud aku ja jäi sinna magma.
“Kuul!” kommenteeris väike Peeter teisest trepikojast.

(1998-2003)

Kord istusid meie maja taga pingil Aksel ja Kalle ning rüüpasid pilkut, kui Pets sealt reipal sammul mööda marssis.
“Ou Pets, tule pilkut jooma” karjus Kalle.
“Kule, ma ei taha praegu” hõikas Pets vastu ja marssis edasi.
“Vaat kus kuradi agnostik,” ütles Aksel nördimusega.
Kalle vahtis teda kaua ja juhmilt nagu didaktik diferentsiaalvõrrandit:
“Öööö,” mõmises ta lõpuks: “öööö, kuidas need aiapäkapikud asjasse puutuvad?”

(1998-2003)