Bastardoperaatori Päevaraamat

Kord oli jällegi nii, et Arkadi Varfolomeitšil meie majast, läks jalgratas kaduma. Läks kaduma otse siitsamast, trepikoja juurest, kuhu Arkadi Varfolomeitš oli selle jätnud. Läks kaduma keset päist päeva.
Arkadi Varfolomeitš läks korraks tuppa, pakki “Priimat” tooma, jättis jalgratta trepikoja kõrvale, tuli tagasi ja ratast netu. Nigu põleks olnudki!
Hea sõja-aegne ratas oli veel — margilt “Wanderer” — ja nüüd, nigu lehm oleks keelega ära tõmmanud. Põle!!!
Imelik on see, et trepikoja kõrval pingil ennast päikese käes soojendavad mutikesed: tige vanaiet Pelageja Arhipovna meie trepikojast ja matsakas juudimutt Ceila Lebovna kaheksandast ei näinud midagi.
Ratas oli Arkadi Varfolomeitši ainus varandus sestap pole ka ime, et ta keset hoovi tormas, oma karvased töömeherusikad, mis kulunud pintsaku varrukatest kõhnade käsvarte otsas tolknesid nagu kaalupommid, taeva poole tõstis ja kõva häälega karjuma pistis: “AIDAAAKEEEEEEEEEEEEEE HEEEEAAAAAAAAD INIMEEEEESEEEEEEEEEEEEED!!!”
Tema taveasinistest silmadest jooksid kibedad vanainimesepisarad üle parkunud kortsulise näo ja habetüükas lõug värises karjumise taktis.
Kus jooksis allest rahvast kokku. Ainuüksi meie majast — tükki sada. Naabermajadest — teist sama palju. Ja meie kvartalist — no oma kakssada lõusta tuli ära. Tulid uudishimulikud vanaeided, vaevavast reumast küürus, tulid noored emad imikutega, tulid igasugu logradid, muiduvahtijad ja huligaanid. Poisikesed lasksid koolitundidest jalga. Ja kõik tormasid lõugavat Arkadi Varfolomeitši vaatama.
“Mis see ometi olgu, head inimesed? Oli ratas, siinsamas oli! Hea sõja-agne “Wanderer”. Otse nina alt pandi pihta!!!” ulus Arkadi Varfolomeitš!
Head Inimesed ei hakanud pikalt mõtlema. Kellegi lapitud pintsaku ja võidunud sonimütisga noormehe juhtimisel tiriti rahva hulgast välja Meie Maja Aksel ja anti talle korralik keretäis tappa.
Aga ratast — ei kusagil!
“Mis see siis ometi olgu” imestas punaste lokkidega noormees, võidunud soniga higi pühkides: “Juba 15 minutit peksame, aga ratast ei kusagil.”
Jätsid head inimesed verise Aksli sinnapaika ja kargasid turja Celia Leibovnale ja Pelageja Arhipovnale: “Kuidas teie nii-ja-naasugused midagi ei näinud, ah?” Ei jõudnud punaste lokkide ja võidunud soniga noormees oma süüdistuskõnet veel õieti lõpetadagi, kui Pelgeja Arhipovna talle kepiga sihukese matsu üle turja virutas, et lapitud pintsakust tõusis tolmu.
“Või sina, Šura Baranov, tuled meid, vanainimesi süüdistama,” sisises Pelgeja: “Kes sa sihuke oled, ah? Närukael oled! Ma tunnen sind, kutsikat, mähkmetest saati! Sa oled logard ja kaabakas! Elad naise kulul! Kes sinusugust litapoega tööle võtakski!”
Pelageja Aripovna sülitas põlglikult: “Ptüi!”
“Kes su ema on, ah? Kõik teavad kes su ema on — lits ja ringiaeleja! Miks ta sind, hundikutsikat, küll sünnitas, igavele madu! Terve linn on tema voodist läbi käinud! Kes on su isa, Baranov? Ise tead seda või, ah?”
Kohkunud Baranov (tema’p see punaste lokkidega noormees oligi) vajus selle rünnaku all kössi ja puges kiiresti heade inimeste selja taha peitu. Rahvahulk taandus kiiresti pingi ümbert, kus istus Pelgaja Arhipovna. Ülekeeva sisemise tigeduse tõttu turtsus ja sisises vanaeit nii, et meenutas lõhkeda ähvardavat aurukatelt.
Vahepeal ei kaotanud head inimesed aega, viskasid Naabermaja Kalle teise korruse aknast alla ja lõhkusid kolmandas trepikojas aknaklaasi. Aga ratast netu!
Asjalikumad laotasid pingile laiali “Kesknädala” võtsid välja leiva ning vorsti ja hakkasid võileibu valmistama. Vähem-ettenägelikud käisid kiirelt poes ära. (Ettenägelikel pungitas põu kahtlaselt juba kohale joostes). Keegi lõi lahti lõõtsmooniku ja noored sättisid ennast tantsima.
Mehed käisid kaastundlikult ümber Arkadi Varfolomeitši, patsutasid talle õlale ja sundisid kokku jooma, nii, et poole tunni pärast ei võtnud vanamees enam jalgu alla. Mehed leppisid Aksliga ära ja Kallel polnud niigi häda midagi, sest ta oli maandunud lillepeenrasse.
Vanaeided kiirustasid, nii nagu nende podagrast puretud jalad võtsid, mööda kvartalit laiali, et põrutavaid uudiseid levitada ja uued tulijad uurisid kõigi käest: “Mis värk on? Mis lahti? Keda tapeti?”
Levisid kõige pöörasemad versioonid, et jalgrattavabrik olla paljaks röövitud, Arkadi Varfolomeitš pantvangi võetud autumaatidega Ameerika Spioonide poolt ja kümme meie maja elanikku kõige võikamal ja verisemal moel maha tapetud.
Pidu kogus tuure, lõke tossas, karmoška mängis, noored tantsisid, pudel käis ringi ning kusagil alustati juba kaklust. Ja keset seda idülli magas Arkadi Varfolomeitš õndsat und.
Toreda peo lõpetas alles politseipatrullide saabumine, sest kõigel siin ilmas on Algus ja Ots, Alfa ja Omega. Ja eluvee allikast ei ole tervislik rüübata liialt palju.
Politsei viis umbjoobes Arkadi Varfolomeitši kainenema, kuid jalgratas on siiani leidmata!
Ei ole õiglust ilmas, vennad!

Ühel päeval nägin Meie Maja Akslit maja taga pingil istumas. Akslil oli täiesti võõras nägu peas. Ma algul vaatasin, et polegi Meie Maja Aksel, aga siis vaatasin, et vist ikka on Meie Maja Aksel. Ainult nägu oleks nagu kellegi teise oma, nagu polekski Meie Maja Aksel vaid hoopis keegi võõras.
Tavaliselt on Akslil sihuke loll nägu peas ja tatt natuke ripakil, kui veel Laua Viina peale anda, siis on kohe täitsa loll ja kui veel Aksel on pohmellis, siis on sihuke morda, et vii peldiku taha ja uputa ära.
Aga praegu vahtis Aksel lillekest sihukese näoga nagu mingi kuradi intellektuaal ja nägu oli täiesti terve, nagu poleks juba ei tea mis ajast tappa saanud.
Ma sain kohe aru, et midagi on valesti, läksin Aksli juurde ja ütlesin:
“Vaata Aksel, sul on sihuke nägu peas, nagu polekski sa Meie Maja Aksel. Ma kaugelt vaatasin, et ei olegi Aksel, aga lähemale jõudes sain aru, et ikkagi on Meie Maja Aksel. Kaugelt paistab justkui oleks keegi võõras, mitte Meie Maja Aksel.”
Aksel noogutas nukralt.
“Ma saan aru küll,” jätkasin: “miks sul on sihuke nägu peas, nagu polekski sa Meie Maja Aksel vaid kaugelt paistab, nagu oleks mingi võõras, kuigi tegelikult on ikka Meie Maja Aksel.”
Võtsin taskust kahekümneviieka ja pistsin Akslile pihku. Tänulik Aksel noogutas ja pühkis poe poole nagu tuul.
Hiljem, õhtupoolikul nägin Akslit Meie Maja hoovis kakerdamas. Akslil oli peas selline nägu nagu Meie Maja Akslil. Juba eemalt torkas silma sihuke loll füsignoomia, et oli täiesti selge, see on Meie Maja Aksel ja isegi kaugelt ei paistnud, et on mingi võõras, kuigi tegelikult on Meie Maja Aksel. Kellegi käest oli Aksel silma alla sinika saanud, niiet asi oli täiesti selge, lähedalt ja kaugelt, see on Meie Maja Aksel!
Tegin kalendrisse risti. Taas kord olin ma päästnud NORMAALSUSE Meie Maja Universumis. Muidu, mine sa tea, mis oleks veel juhtunud, kui Akslil on täiesti võõras nägu peas. Kaugelt vaatad, et polegi Meie Maja Aksel vaid mingi võõras, kuigi siis ikka vaatad, et on küll Meie Maja Aksel.

(2010)

Kord hakkasime Aksli ja Kallega vaidlema. Algul vaidlesime selle üle, miks maakera on ümmargune. Siis vaidlesime selle üle, kumb on kõvem mees, kas Chuck Norris v. Edgar Savisaar ja siis vaidlesime veel selle üle kumb on parem pilku, kas “Walter” v. “Presidendi”.
Lõpuks sai mul vaidlemisest villand ja ma käratasin:
“Nüüd aitab! Nüüd keerame maha!”
“Ja kallame sisse,” lisas Kalle.
“Ja hammustame peale,” täiendas Aksel.
“Auh!” ütles Kalle naise koer.
“Hea,” ütlesin mina, “kui inimesed on ühel nõul! Valitseb harmoonia…”
“Krõks!” tegi Laua Viina kork.
“…ja tasakaal” lõetasin ma, viina klaasidesse kallates.
Kalle lõikas heerigat, Aksel mängis õlisel väntvõllil kammipilli ja Kalle Naise Koer ulus veidi viisist mööda “Otši Tšornõje”.
Pelageja Arhipovna, tige vanaeit alumiselt korruselt tagus harjavarrega vastu lage ja köögilambi ümber tiirlesid kärbsed.
Kõik oli ikka nii nagu enne vaidlema hakkamist: maakera oli endiselt ümmargune, Chuck Norris peksab ikka veel igast asendist Edgar Savisaart ja “Walter” on jätkuvalt parem kui “Presidendi”.
Eesriie.

(1989–2003)

Oli sügisõhtu. Tallinna laht mulises nagu bituumenikatlake ja karmid sügistuuled tampisid kolm korda päevas üle Meie Maja hoovi. Hoovil, lagunemakippuva tulemüüri varjus püüdsid Pets ja Kalle väligrilli süüdata. Tikud murdusid külmast kohmetute värisevate sõrmede vahel ja asi ei õnnestunud. Härmas söetükkide vahel hingitses ainult üks hädine leegike nagu kahvatu kartuliidu.
“Õu mehed, eest ära” kostis Aksli entusiastlik räuskamine. Siis läigatas ta — Läraki — üle väligrilli, Petsi ja Kalle tubli ämbritäie musta masuuti.
“Ku-ku-radi, me-me-melioraator!” suutis masuudist tilkuv Kalle vaevu läbi külmast siniste võbisevate huulte pressida ja virutas mõlkis plekkämbrile raevuka jalahoobi. Tuul haaras ämbri kaasa ja kandis seda kolinal Soomemaa poole. Kusine leegike grillis oli masuuti uppunud. Taevast langesid esimesed lumehelbed.

(Tallinn, 2000)

“Mis on parem kui õlu?” küsisin.
“Rohkem õlut”, pakkus Pets.
“Rohkem õlut ja paar “Laua Viina,” arvas naabermaja Kalle.
“Rohkem õlut, paar “Laua Viina” ja midagi tahedat peale hammustada,” lisas Olks.
“Rohkem õlut, paar “Laua Viina”, midagi tahedat peale hammustada ja mingid naised, kes pole piprad!” teatas Läti itimees Bizdauskas Muruganas.
Vaatasin neid heldimusega. On tore, kui sul on sellised intelligentsed sõbrad, kes teavad viit asja, mis on paremad kui õlu.
“Hea,” mõtlesin ma veel, “et Akslit meie seltsis pole. See loll oleks nii kui nii midagi nõmedat ütlenud, umbes nagu “raamatud” või nii. Ja siis me oleksime pidanud talle peksa andma. Ilus õhtu oleks mokka läinud!”

(1998-2003)