Vahelduseks üks mitte-infotehnoloogiline lugu Issanda aastast 2009.
Tuleb laps (3a.) ja palub limonaadi.
Lähen hajameelselt
külmkapi juurde, valan klaasi limonaadi, panen pudeli külmkappi
tagasi.
Ise mõtlen: „No kesse kurat villib limonaadi
tumedasse pudelisse ja kirjutab peale „ROCK“?“
Vot mida teeb 1.5 nädalat Livelinki konffimist.
Kunagi kaua-kaua aega tagasi ühes kauges Riigiasutuses[tm]
juhtunud seesugune lugu. Olnud sel Riigiasutusel[tm] mure faksidega.
Fakse olnud palju, igat karva ja isesuguseid. Suuri ja väikesi,
pakse ja peenikesi. Osad söönud tinti, osad jällegi
tahma, aga osad hoopis termopaberit. Kulutused tarvikutele olid
prisked, kulumaterjalide hankimise ja saadavusega ikaldus konstantne.
Suured Konnajuhaosatajad istunud maha ja otsustanud: „Bardakk
vaja likvideerida! Probleem lahendada keskse faksiserveri näol,
mis faksid otse Exchange Serveri nimelisse grupitöötarkvarasse
poetab.“ Tehtud-mõeldud. Kuulutati välja riigihange
ja hangiti uhke Eicon Diva faksikaart. Liine küljes mustmiljon.
Jätkub igale osakonnale ja konnajuhaosatajale isiklikult
takkapihta. Esindaja tehnik installeeris kaardi serverisse, juhtmed
ühendati külge ja…
Selgus Õudne Tõsiasi(r).
Kas siis ettenägematuse, ignorantsuse või sootuks
lihtlabase lolluse tõttu oli unustatud hankesse panna vajalik
arv kasutajalitsentse. Miljoni liiniga faksikaart oli hangitud
üheainsa pisikese näruse Exchange litsentsiga, mis
riistvaraga vaikimisi kaasa tuli. Hankida litsentsid uue hankega
tähendanuks kuulutada esialgne hange vigaseks, selle koostajad
aga asjatundmatuteks lollpeadeks. Niisugust asja sündida lasta
ei saa. Ei ei! Riigiasutuse Konnajuhaosataja[tm] ei eksi kunagi.
Kõik
geniaalne on lihtne. Lahendati seegi probleem stahaanovlikult. Kõik
sissetulevad faksid suunati üldosakonna sekretär-referendi
Exchange Inboxi. Kaunis tütarlaps trükkis kõik
saabuvad faksid ilusasti laserprinteril välja ja jagas
osakondade sissetuleva posti kastikeste vahel ära. Osakondade
sekretär-referendid omakorda võtsid need väljatrükid,
viisid oma osakonda, skännisid seal sisse ja uploadisid
sisseskännitud PDFid Dokumendihaldussüsteemi[tm].
Tundub absurdne? Ei, see ei olnud erand, see oli praktika!
Mis
te arvate, kuidas toimus dokumentide vahetus Riigiasutuse[tm] ja tema
Allasutuste(r) Dokumendihaldussüsteemide(DHS) vahel?
Aga
toimus sedasi — Asutuse sekretär-referent printis Asutuse
DHSist välja Dokumendi. Dokument pandi ümbrikusse ja kuller
(sisepost) viis Dokumendi Allasutusse. Allasutse sekretär-referent
skännis dokumendi sisse, tegi PDFiks ja laadis üles
Allasutuse DHSi. Täpselt samal meetodil liikusid dokumendid
Allasutusest Riigiasutusse.
Kusjuures, nii Asutuse, kui ka kõigi
Allasutuste DHSid asusid füüsiliselt ühes ja samas
serveris.
Noh, kunagi oli meil tööl
sihuke tehnik/helldesk. Suure Pealiku sugulane ja muidu kah igavene
tropp. õppis Tallinnas miskis kassikoolis IT-d ja, et poiss
rumalusi ei teeks, siis võttis Suur Pealik ta tööle.
Meil omandas ta imekiiresti kodanikunime asemele nimetused Lontkõrv
ja Dolbajoob. Ja mitte asjata:
Esimene Lugu:
Sai noorele geeniusele antud käsk
kätte vanarauast miski kast kokku klopsida. Jumal teab milleks
toda vaja oli, kas miskiks terminaliks või printserveriks või
kuratteabmilleks. Asub Osavate Käte Ring asja kallale. Pusib ja
pusib ja pusib… pea tund juba pusitud, siis hakkab mind huvitama,
et KAUA yhele rümbale seda kõvaketast, videokaarti ja
flopit kylge pannakse.
Lähen uurin: "Mis lahti?"
Lontkõrv: <teeb lambanäo>
"Ei buudi 
"
Kiikan kasti sisse. IDE kabla on tuima
näoga yhendatud FLOPI karvade otsa.
Mina: <püüdes säilitada
rahulikku meelt> "Kuule, Sul on kõvaketta kaabel flopi
karvade otsas. Kas sa siis ei näinud, et see kaabel on ju palju
laiem kui pistik!"
Ja siis tuleb vastus mis mu selili
võttis:
Lontkõrv: <vaatab mulle
mõttelageda pilguga otsa> "No nägin kyll jah, aga
MIS SIIS?"
Ja nii tast Lontkõrv saigi.
Teine lugu:
Saadame kord Lontkõrva miskit
töötajat koos arvuti ja lauaga paar meetri teise kohta
kolima. Mis seal ikka juhtuda saab, arvuti SISSE ta ju ronima ei
pea?! Vale!
Lontkõrv on mõnda aega
ära, tuleb tagasi, istub oma laua taha ja asub oma tavapärase
tegevuse st. nina luristamise ja Internetis surfamise juure.
Heliseb telefon. Haaran halba aimates
(aga midagi HEAD ei saa IT osakonna telefonist kunagi tulla!) toru:
Kasutaja: "Kuule, nii ei saa ju
käia, kui see juhe siin on?"
Mina: "Mis juhe? Kus juhe…
aaa… Sina oled see, kes ymber tõsteti… ma KOHE tulen!"
Lendan siis kohale ja mis ma näen:
Meie Noor Optimeerija avastas, et uuel
kohal ei ulatu patch-kaabel enam pistikusse.
Kas noormees tuli IT ruumi PIKEMA
patchi järele?
Ei ja veelkord EI!
Noormees sättis arvuti laua alla
ja tõmbas kaabli —
OTSE!
RISTI ÜLE LAUDADEVAHELISE
VAHEKÄIGU!
3 tolli KÕRGUSELE
PÕRANDAST!!!
Ja nii see surmalõks seal
ootas…
Kolmas lugu:
Ordi arvutikast. Korras. Pidi minema
"majast va"lja". Seega – et andmeid ei lekiks on kõige
kindlam reinstall.
Annan mina lontkõrvale
Unattended(!) W2K CD. What can go wrong? Pista sisse, boodi,
installerub ise ära. Graafikakaardi draiver hambusse ja tuhh!
Aga meil on tegemist Lontkõrvaga!
Pusib vennike. Pusib. Luristab nina,
pusib veel… ja siis tuleb kaebama:
"Ei lähe! Mingi sinine ekraan
tuleb. Kohe mitu korda tuleb… algul natuke teeb ja siis tuleb
sinine ekraan "
Mina lähen uurima, kurivaim, jah,
"Sinine mis Sinine"!
OK, saadan lontkõrva ära,
reboodin, et vaataks õige — KUS see "Sinine" siis
tuleb.
Buudib, käivitub, hakkab
installima… installib, installib… käin suitsu tegemas…
LOGIN ees, kurask…
Ytle siis veel, et vanasõna:
"Arvuti ei tööta kui loll inimene ligi on" paika
ei pea.
Neljas lugu:
Lisaks nina luristamisele oli
Lontkõrval veel yks idiootlik komme. Arvutist rõvedat
vene diskoTÜMPSU kuulata. Korralekutsumisele, et "ära
nii tee, teised on ka inimesed" reageeris ta sedamoodi, et
keeras heli võimalikult VAIKSEKS.
See oli veel halvem, sest nyyd kostus
ainult yhtlane kloppimine: "tümp-tümp-tümp!"
Kuna Lontkõrv inimkeelt ei
mõistnud, siis tuli asuda drakoonilisemate vahendite kallale.
Algul sai üle võrgu tema
masinas Winampi tapetud. Nii kui vaip kloppima hakkas, tuhh,
protsesslist ette ja Winamp kinni.
Aga ei-paraku see aidanud. Lonkõrv
oli kyll LOLL aga ta oli ka JÄRJEKINDEL. 10 minuti jooksul 20
korda järjest Winampi tappa — tüütuks läheb!
Pealegi proovis ta KÕIKVÕIMALIKE playereid. No kuidas
sa ei proovi kui Winamp "kinni" jookseb.
Noid oli sealt protsesslistist IGAV
taga otsida. Lontkõrva protsesslist oli aga SUUR.
Tema ei saanud päevagi õnnelikult
elada kui tal vähemalt 5 spywaret. 3 erinevat peer-2-peer
failivahetust. 2 erinevat download manageri ja 3 erinevat nn.
"Internet Acceleratorit" KORRAGA ei jooksnud. Rääkimata
veel miskitest "memory optimizeritest" ja
tarkvaralistest(!) "hardware acceleratoritest". Kas peab
mainima, et see masin ROOMAS nagu … JUBEDALT roomas. Ma korra
proovisin sinna sisse logida, aga KANNATUS sai enne otsa kui desktop
ette.
Kuid pöördugem tagasi
"soundiprobleemi" juurde.
Ühesõnaga, sai meil siiber
ja me seadsime koos meie progejaga sisse "valvekordade
graafiku".
Niipea kui "vaip kloppima hakkas"
sai "winlogon.exe" nimeline protsess masinast KINGA.
Kas te teate mis siis juhtub? EI tea?
Windows teeb siis "enesekaitseks" kuna sekjuuritiga
tegelevat protsessi enam ei ole "cold" reboodi.
Ettehoiatamata!
Ükspäev bootsin siis mina
masinat, teine päev meie progreja. Ja nautisime vaikust?
Peaaegu. Sest masin oli, nagu öeldud läbu täis ja
AEGLANE… ja bootis KAUA-KAUA.
Oi neid "hardware monitore"
ja "testereid" ja erinevaid meediaplayereid mis vennike
läbi proovis. Neid ei jõua üles lugeda.
Kuid lõpuks katkeb visamategi
kannatus.
Tuleb vennike minu juure ja kukub
kaebama, et nii ja naa… ei tea miks minu arvuti kinni jookseb,
eriti kui ma muusikat kuulan… Mina püüan vägisi
tõsist nägu teha ja uurin, et "mis sa probleemi
detektimiseks ette oled võtnud?"
Vend siis seletab pikalt ja laialt
kuidas tema ikka "proovis erinevaid playereid", "testis"
ja "monitooris" ja ikka "ei mitään…"
(Kas te teate kui RASKE on sellises
situatsioonis mitte irvitama hakata?)
Lõpuks ei jää muud yle
kui ütelda võimalikult autoriteetse tooniga: "No
siis on ehk viga riistvaras. Soundikaardis näiteks."
Noor Einstein luristas nina… kiskus
arvuti lahti… võttis soundikaardi välja ja…
tõi Air-Dusteri ja hakkas
soundikat hoolikalt TOLMUST puhastama.
Siis me ENAM EI SUUTNUD ja tormasime
serveriruumi hirnuma. Hüsteeriliselt!
Aga vaipa klopitada üritas
noormees vahelduva eduga tulevikuski. Kuigi TUNDUB, et miski paari
kuu jooksul hakkas ta midagi natuke nagu KAHTLUSTAMA… ei läinud
KOLME kuudki kui meie ilmumisel vaip kohe iseenesest kloppimise
lõpetas.
Vaat niisugune mees oli meie Lontkõrv
(Dolbajoob)
Sõber kurtnud mulle muret, et arvuti aeglane ja kolle täis. Lähen mina siis uurima ja leian eest nukras seisus Win98, ammulõppenud “subscriptioniga” Nortoni ja 12 aastase noormehe, kes hirmsasti armastab Kazaaga sitta sikutada. Teadagi kust pahalased tulevad.
Roogin masina puhtaks (circa 4h), panen uue viirusetõrje ja antispyware, keeran sellel policyga “kraanid kinni”
Kahe päeva pärast heliseb sõber uuesti. Jälle JAMA!
Lendan kohale – masin SERVANI sitta täis ja mida pole see on… viirustõrje! Ainult viirusetõrje teenus genereerib startupil kilomeetrise hala puuduvate failide kohta.
Sõber kamandab poja “vaibale” – Mis värk on? Ylekuulamisel selgub:
Tõmmab vennike Kazaaga mingit: “Uber1337_game_pre-release_cracked_full-version_0-day-warez…” jne.
Jõuab mäng kohale, viirustõrje ütleb “äkää!” blokeerib accessi ja tõstab asja karantiini. Vennike on imestunud: “kuhu mu mäng kadus?” kuid visa – tõmmab UUESTI ja saab otse loomulikult jälle viirusetõrje käest vastu nina. Seekord vaevub loll aga järjekindel kodanik viirusetõrje teate läbi lugema.
“Ahaaa!” taipab meie noor Einstein “Viirusetõrje on paha ja ei luba mul mängu käima panna!”
“Disable” püütakse viirusetõrjele öelda. “No way, Beavis” öeldakse viisakalt.
“Uninstall?” proovitakse. “Yeah, whatsda passwoid?” küsib viirusetõrje viisakalt. Parooli, meie noor sõber, loomulikult ei tea.
Mõni viletsam vend oleks siinkohas ehk alla andnud, kui lollid on vahel harukordselt leidlikud. Lõpuks jääb võitjaks inimgeenius. Raske deleteklahvi raudse kanna all surevad viirusetõrjetarkvara need failid, mis parajasti kasutuses pole. Kiire restart ja avanebki Internetist tõmmatud “bogus” mis kujutab endast hoolikalt koostatud… viiruste ja tagauste kollektsiooni. Inimtahte triumf!!!
Imeline vestlus Majandustarkvara[tm]* suppordiliiniga, mis jättis mulle kustumatu mulje.
*Kuna mul puudub selle vestluse lindistus, siis Majandustarkvara[tm] nime ei avalda, vihjena võin öelda vaid nii palju, et see tarkvara on valmistatud Eestis
Juhtunud siis seesugune lugu, et üritasin mina TL891DLX minilibrary (tunutd ka DEC TL800, Qlstar TLS6210, Overland LXB7210 jne.) firwaret uptaatida. Kakkusin HP saidilt offitsiaalse hooldustarkvara, too detectis library ja kakkus juba ise offitsiaalse firmavarese. Presseame “uptaadi” — taadib, taadib, FAILURE! Library teeb jebuudi ja jääb rippuma. No nii! Kas nüüd oleme 100KEEK Ilusa Valge Tellise omanikud? Pika kammimise peale õnnestub netist kokku korjata piisavalt vihjeid, et üle serial-lingi on võimalik siiski uuesti üritada. Jumperitega mängimine viib masina sellisesse rezhiimi: “OVERLAND LX FLASH BOOT CODE. Attempting to Sync with the Host”. Hurraa! Serialkaabel taha ja päästma. Oot, mida? Cpq libraryl on EMANE seraliots?!? Selge, soovahetajat vaja. Soovahetaja, 0-modemikaabli ja LibCenter apiga varustatult hakkame reanimeerima. LibCenter aga pajatab järjekindlalt “Failed to Connect”. MIDA KURADIT?!?. Rahunen, joon kohvi, teen suitsu ja siis loen HOOLIKALT LibCenteri juhendit… ja ennäe imet, manuula lõpus on Eriti Pisikeses Kirjas[tm] “use pass-thru serial cable”. AAARRRGGGGHHHhhhhhh!!! Viimane kui üks junn, mida mina kohanud olen, on siiamaani ikka 0modemit, X.25 vms. “ristkaablit” tahtnud, aga näe, Overlandivanadel (OEM!) oli vaja ikka “omamoodu” teha. Siinkohal võiks lugu õnneliku lõpu saada, kui poleks ühte naljakat seika. Muu kammimise kõrval sai HP Suppordifoorumisse appikarje läkitatud. HP vastus vääriks tegelikult kohta “kogutud lolluste” seas:
/../
Now back to HP L&TT, there is a limitation with Windows that will not allow you update the library firmware. This is not a limitation of HP L&TT, rather, a limitation with Windows and the requirement of the firmware chunk size during download. Windows will not allow more than 64 KB size chunks and the library requires a single write buffer which is much larger than 64 KB.This is only a limitation of the library firmware, so drives can be updated with HP L&TT on Windows.
/../
No vat sihukest vastust pole ma enne üheltki suppordilt saanud. “Sorrivaan mees, aga me tegime junni mis peabki sinu library Windowsi all persse keerama.”. Ei noh, Suur Tänu, HP!
Kõik need lood on tõesti sündinud ja kõik need lood on juhtunud minuga!
Välja mõeldud pole midagi – itimehe elu ongi KOLE!
Senikaua kuni köögivilja tasemel IQga tüüpe arvuti taha istuma pannakse jäävadki seesugused masendavad asjad sündima!
See lugu juhtus meie PEAraamatupiduriga. Ka tema oli rohkem lai kui pikk. Vana kole ja kandiline. Lisaks sellele oli tal poeg. Nii 40 aastat vana ja elas emaga KOOS!
Niisiis heliseb yhel heal (ma tahtsin ytelda halval!) päeval Suur Pealik ise, et jätku ma nüüd muud asjad kus see ja teine, võtku mõni vaba autojuht ja sõitku meie pearaamatupiduri juurde koju, sest Pearaamatupiduri koduse tööarvutiga on midagi lahti ja ei saa enam Internetti ja ei saa enam õhtul ülekandeid teha ja Elion ka aidata ei oska ja… jama majas ühesõnaga!
Lendan kohale, kuulan-vaatan.
Majas kaks arvutit. Yks Märdi (40-aastane “pojake” kes elab emaga koos!) teine meie Pearaamatupiduri oma. Märdi arvuti taga ADSL Light ja sealt on siis Internet Connection Sharing’u abil jagatud nett ka emme arvutile. Uurin, et mis siis juhtus. Selgub järgmine: “emme” arvuti käinud kusagil hoolduses. tulnud tagasi, saba seina. Internetti enam pole.
Lähen. Vaatan. No tõesti ei tule emmekese arvutisse mitte bittigi.
Ahaaaa, mõtlen mina. ICS katki. Kiikan Märdikese arvutisse. ÕUDNE läbu nagu dumbuseri masinas ikka. Võrgu all on mustmiljon klooni võrgu ja pppoe adapteritest. Selge: võrk maha, ppoe maha, uuesti puhtalt peale.
Vist kurat ise kiusas mind:
Igaks juhuks enne proovime: ping emmearvuti, reply from emme… ahaa LAN on. Emme arvuti vastab. Tore!
Emme arvuti taha. ping pojukesearvuti… pinging bla-bla-blaa… request timed out. Oot mis jama SEE siis nyyd on? Pojuke emmet näeb, emme pojukest ei näe!
Kappadi-kappadi pojukese arvuti taha: Ennäe imet. Kusagilt on ekraanile ujunud Norton Personal Firewall teatekastike, kes pajatab meile, et näe “kurjad” pingipaketid tulevad tundmatult aadressilt ja saadetakse kanni. Või äkki peaks ikka lubama? (Accept/Deny?)
Ujun mina hiirekoursoriga “Accept” poole kui minu selja taha ilmub Märdikene ja kukub erutatult kisama:
“Pane DENY! PANE DENY! Need on jälle need kurjad häkkerid, kes muudkui mind ryndavad!”
Aaarrrgggggghhhhhhhhhhhhhhhh
SEE EI OLE KURI HA”KKER, SEE ON SINU *EMA*!!!!
KES ÜRITAB TEISEST TOAST INTERNETTI PÄÄSEDA!!!!
Juba eespool mainitud raamatupidur helistab ja kordab probleemi, et temale tuli mingi “tundmatu kast” ette ja kas peaks [Yes] või [No] vajutama.
Suure pusimisega suudab ta siis inglise keelse teksti ette veerida.
Mina: “Sinna võib julgelt “Yes” vajutada.”
Rpidur: “Kas ikka tohib? Ma nii kardan, et kui ma vajutan äkki läheb midagi katki.”
Mina: “Vajuta, vajuta… vajuta julgesti, sellest ei juhtu midagi hullu…”
Järsku kostab telefonitorust kohutav kolin ja ragin…
Mõne aja pärast ytleb raamatupidur mulle torusse hauataguse häälega: “Tead, ma ei saa Sinuga rohkem rääkida. Mulle KUKKUS LAGI PÄHE!” <klõps. piip-piip-piip>
Mina torman muidugi vaatama ja ongi nii. Ripplae konsoolid olid läbi roostetanud ja lagi oli alla kukkunud. Hiljem läks KAHEL sertifikaadiga(!) ehitusinseneril TÜKK aega aega, et tädile selgitada, et lae pähe kukkumise ja “Yes” vajutamise vahel PUUDUS igasugune põhjuslik seos.
Helistab yks meie Firma[tm] Klient[tm] ja kaebab, et klienditeenindust (Meil oli klientite IT probleemidega tegelemiseks eraldi osakond!) ei saa kätte ja kas mina ei saaks teda aidata. Halba aimates tuleb siiski nõustuda.
Klient[tm]: Mul on see probleem, et ma ei saa sisse panna. Proovin eest sisse panna, aga eest on mul katki! Proovin tagant sisse panna, aga tagant ma ei oska…”
Mina: <langeb krampides põrandale ja ajab verist vahtu välja> “M-m-mida?”
Klient[tm]: “Arvet noh. Teie elektroonilist arvet. Eesruumis kus ma oskan on arvuti katki ja tagaruumis on mingi teine systeem ja ma ei oska…”
Powered by WordPress