Bastardoperaatori Päevaraamat

HENRIETTE KANA

Miikael
nägi kohe, et siin polegi tarvis uksele koputama hakata —
majaperenaine tegi parajasti aiatööd. See oli tüse
naisterahvas, seljas lumivalge puhvkäistega kleit ja peas punane
rätik. Miikael imestas väga, sest mis mõtet on valge
kleidiga aeda tööle minna, seda peab ju siis igal õhtul
pesema. Seda enam, et naine ilmselt peenarde vahelt umbrohtu kitkus.

Värav  
kääksatas,   kui   Miikael  ja  
Mälumängur  sisse  astusid.

Rohija
tõstis pea ja vaatas tulijate poole. Siis pühkis ta käed
klei­disabasse puhtaks ja naeratas. Nüüd pani Miikael
tähele, et naisel olid kollased sukad ja kollased kingad jalas.

Aga
on ju ükspuha, kuidas inimesed oma kodus riides käivad,
leidis Miikael, ja ütles viisakalt:

„Tere
jõudu!"

Naine
kostis vastuseks:

„Jõudu läheb ikka vaja,
korras
hoian oma maja!
Täna vihma ka ei saja —
aiatööd
teen kogu aja."

Miikael kohkus. Naise jutt oli kuidagi imelik ja miski
selles häiris teda. Äkki taipas Miikael, et need olid
riimid. Kui naise jutt rida­realt üles kirjutada, oleks see
nagu päris luuletus. Miikael luges mõnikord luuletusi,
need aitasid tal magama jääda.

Aga
ta polnud  kohanud veel kedagi,  kes  kõneleks 
värssides.

„Vabandage,"
ütles Miikael, „kas see oli luuletus?"

„Luuletada pole raske,
ainult rohida mind
laske!"

naeratas
naisterahvas ja kummardus jälle peenarde vahele.

"Loodetavasti
me ei sega teid," sõnas Miikael. „Rohige aga
jul­gesti edasi. Aga ma pean tunnistama, et ma pole veel ühtegi
luule­tajat ihusilmaga näinud!" Seda öeldes
Miikael isegi punastas.

Naine
vaatas talle lahkesti otsa ja vuristas:

„Olen
Henriette Kana,
nelikümmend aastat vana.
Sada korda üks
on sada.
Mulle meeldib luuletada."

„Sada korda üks?"
päris Miikael. „Mis see siia puutub? Mis on sellel
luuletamisega tegemist? See on hoopis nagu matemaatika­ülesanne."

„Ülesanne,
ülekanne.
Sõrmed, küünarnukk ja ranne
on
ju kokku terve käsi.
Luuletamast ma ei väsi."

Miikaeli arust polnud see suurem asi luuletus, vähemasti
ei saa­nud ta aru, mida Henriette Kana sellega öelda tahtis.
Miikael heitis abiotsiva pilgu Mälumängurile, kuid too
jõllitas tardunult ühte punkti.

„Mida
see luuletus tähendab?" päris Miikael ja punastas
teist korda. Tal oli häbi, et ta nii taipamatu on.

Aga
Henriette Kana ei pannud pahaks, vaid seletas:

„Ühtejärge neli rida
tähendavad
ükskõik mida."

„Ahah," noogutas Miikael ega pärinud
rohkem. Aga talle hakkas tunduma, et Hobuse tänava elanikud on
kõik pisut imelikud. Paraku ei saanud ta sellest hoolida, vaid
pidi välja uurima, kus Õnnetu Mälumängur koos
oma eesliga elas, ja nii küsis Miikael:

„Ega
te ei tea, kus see mees elab?"

Seejuures
viipas ta käega Mälumängud poole.

Henriette
Kana silmitses Mälumängurit uurivalt ja lausus siis:

„Mälu mängib oma mängu, kuni
mängija jääb kängu."

„Oi,"
rõõmustas Miikael, „te tunnete teda? Lõpuks
ometi Ausalt öelda ma olengi juba tüdinud temaga ringi
käimast." Aga Henriette Kana raputas pead:

„Paraku pean tunnistama, et see kõik on
puhas jama!"

„Mis asi?" ohkas Miikael löödult.
Henriette naeratas salapäraselt ja siblis usinasti rohida. Äkki
ta kummardus ja pistis midagi suhu. Miikaelile paistis, et see oli
tutt mahlakat linnurohtu. Miikael köhatas ja tegi viimast korda
katset.

„Nojah,
kuna ma näen, et siin elate teie, siis ei saa ju tema siin
elada. Kõlab loogiliselt, eks? Aga lubage esitada veel üks
küsimus: "ega te kogemata äda   hohus  
ole?"

Henriette noogutas pead,
nii et Miikael võpatas. Siis ütles rohija: "

„Olen hirmsas hädaohus
—
terve aed on paksus rohus.
Vihmaussipeenral aga

kakleb kapsas kaalikaga."

„Vi-vihmaussi-vihmaussipeenral?" kokutas
Miikael. „Mis asi see on?"

Henriette
Kana võttis tal käest kinni ja talutas peenra juurde.
Miikaelil jooksid judinad üle selja, nii hirmus oli see
vaatepilt. Roosad vonklevad vihmaussid sirgusid otsapidi mullast ja
sirutusid päikese poole nagu oavarred. Nad ei püsinud
sugugi rahulikult paigal, vaid väänlesid ja sisistasid,
püüdes üksteise ümber põimuda. Aga
Henriette Kana näis sellest suurt rõõmu tundvat.

„Noh, kas pole tore eine —
lõunaks
üks ja õhtuks teine!
Maitsel pole ka just viga,
mina
söön neid sinepiga."

Henriette Kana kummardus ja kiskus vihmausside vahelt
välja suure kõrvenõgese.

Miikael
pööras pilgu peenralt ära ja küsis:

„Tähendab,
teie olete hädaohus ja saatsite mulle kirja?"

Aga Henriette vadistas
vastuseks:

„Ma ei oska kirjutada.
Mul on kodus kirju
pada.
Paja sang on läbimäda,
igavene oht ja häda!"

Miikael ohkas kergendatult. Ta oli juba kujutlenud,
kuidas Henriette Kana palub tal kõik peenrad ära rohida,
ja oleks veel harilikud peenrad, aga neile vihmaussidele ei tahtnud
Miikael isegi mõtelda. Niisiis polnud siin pikemalt midagi
teha. Aga äkki teadis Henriette midagi eeslist?

„Ega
te siin kandis eeslit pole näinud?" päris Miikael,
kuigi võis juba ette aimata, et mõistlikku vastust
majaperenaiselt ei kuule.

Henriette
hakkas hoopiski laulma, heleda häälega ja rõõmsalt,
nagu poleks küsimust kuulnudki:

„Toiduks on mul pirn ja piim,
aga eeslil
puudub riim!
Loom, kes riimida ei anna,
pole üldse õige
loom —
katsu ühte salmi panna
hobused ja
hipodroom!"

Miikael võttis
Mälumänguni käe all kinni ja hakkas värava poole
astuma. Henriette Kana ei teinud neist väljagi, rohis edasi ja
kõõru­tas laulda, aga eemalt ei saanud sõnadest
hästi aru.

„Oodake,"
ütles äkki Mälumängur. „Mulle tuli meelde,
et mina oskan ka luuletusi!"

„Jah?"
lausus Miikael osavõtlikult. Ja Mälumängur alustas
pikemalt mõtlemata:

„Singer-vinger
ninaprill,

meil oli kodus
õmblusmasin…"

„Aitab,"
ütles Miikael. „Ma arvan, et tänaseks aitab
luuletustest küll ja küli, Ja kui aus olla, siis tundub
mulle, et ma ei taha tükk aega enam luuletusi lugeda."

„Õmblusmasin…"
mõmises Mälumängur. „See riimub hästi
sõnaga saabas, eks ju? Oi  kui  raske on kõike
meeles  pidada."

"Loomulikult,"
vastas Miikael. „Aga nüüd läheme kolmandasse
majja!" Ja ma loodan südamest, et te seal elate."

Astrid Reinla “Miikael”

HÄRRA HUU TEEB SAUNA

Ühel
päeval ärkas härra Huu veelgi varem kui tavaliselt.
Juba tükk aega oli ta päeviti kehvasti maganud, hakanud
kord ühel, kord teisel põhjusel üles ärkama, ja
öösiti oli teda jälle vaevanud uni, nii et ta oli
viitsinud oma ametit pidada üksnes vahetevahel ja oli teinud
seda ka siis rohkem moepärast kui isuga. Härra Huu lesis
oma toas, ja äkki tekkis tal tahtmine see korda teha. Midagi
tuli välja mõelda, sest kui pead ööd ootama, on
päevad pikad. Härra Huu vahtis toa teises otsas lösutavat
raamatuhunnikut. Raama­tud olid segamini nagu härra Huu
hing. Ta vaatas raamatuid karmi pilguga, aga raamatud ei
liigutanudki. Härra Huu mõtles ja ütles:

“Üks,
kaks, kolm, neli, viis, kes kärmem, tulgu siia siis.”

Raamatud
konutasid segamini põrandal ega liigutanud ka nüüd,

„Kõss,”
hüüdis härra Huu.

Raamatud
olid vait.

Vanaks
hakkan jääma, mõtles härra Huu kurvalt, ma ei
oska enam üldse nõiduda. Ma pean nad ise teise kohta
viima. Ja ta võttis ühe raamatu kaenlasse ja tassis selle
suure vaevaga vastassein; äärde. Küll see oli raske!
Härra Huu oli üleni higine.

Ta
vaatas raamatuhunnikut ja võttis ühe, mis paistis
teistest kergem olevat, kuid ka see oli raske nagu vanaisa patt. Siis
haa­ras härra Huu järgmise, siis järgmise ja
järgmise.

Kui
pool kuhjast oli teise seina ääres, istus härra 
Huu ramp­väsinuna   voodile.   Ja  
mis   kõige   hullem:   uus  
raamatuhunnik… see oli niisama segamini nagu see, mis teises seinas
vee! järel oli Ühe segamini raamatuhunniku asemel oli
härra  Huul nüüd  kaks

See,
kes sõgedalt asju kokku kahmib, oleks muidugi rõõmustanud
aga härra Huu nende inimeste hulka ei kuulunud. Mis ma nüüd
teen, murdis härra Huu pead, kas ma viin ka ülejäänud
raamatut vanast hunnikust uude või viin uue hunniku vanasse
tagasi. Ta ei leidnud lahendust.

Lõpuks
otsustas ta uue hunniku tagasi viia. Sest et, arutle: härra Huu:
1. ma olen neid kord juba tassinud ja tean, palju nad kaaluvad, 2.
kandes on neilt tolm juba maha varisenud ja nad on nüüd
kergemad ja 3. vanas hunnikus olid raamatud nagu siiski tuttavamad.
Et ma hull üldse otsustasin neid liigutada, kurvasta härra
Huu vaikselt.

Nii
haaras härra Huu lähema raamatu ja lassis selle sangarlikul
vanasse   hunnikusse   tagasi.   Ja  
järgmise   ja   järgmise  
ja   järgmise

Kui
vana hunnik oli jälle tuttav segamini vana raamatuhunnik, oli
härra Huu nii väsinud, et väsinumat härra Huud ei
leiaks tervest Uudenmaa läänist, kui ka Turu ja Pori lään
appi võtta. Härra Huu lamas voodis ja lõõtsutas
nagu Õhupump, mida kummi­madratsit täites jalaga
sõtkutakse. Ja peale selle, et ta oli väsinud, oli ta ka
üleni paksu tolmu täis nagu 1947. aastast peale hämelase
reepõhjas vedelnud saanitekk. Härra Huu tundis äkki,
et ta tahab ükskõik mis moel puhtaks saada. Ta jäi
mõtlema, kuidas seda kõige paremini teha.

Liivaga
hõõruda? See Araabias kasutusel olev moodus ei kõlba,
sest ei ole küllalt peent liiva. Lumega puhastada? Ei, lund ei
ole. Veega pesta? Härra Huu katsus sõrmega vett ämbris,
aga see tundus miskipärast külm ja vastumeelne. Nõiduda?
Ei, ei, see ei õnnestuks nagunii. Saun? Saun? Hm.

Härra
Huu otsis raamatu ja luges:

„See
ammust ajast Soomes kasutusel olew wiis on ihu ja hin­ge rawiks
wõrratu ja selle mõju on tunnistatud üpris
kosutawax, kui koos saunaga kasutada weel tõrwa ja wiina.”

Miks
tundus saun nii tuttav? Vanaisa oli sauna teinud, meenus härra
Huule äkki. Siis pidi selles majas kuskil saun olema. Ja härra
Huu hakkas avama ja sulgema uksi.

Mõnda
aega otsinud, jõudis härra Huu väikesesse tuppa,
mil­le ühes nurgas oli plekktünn, musti kive täis,
ja selle vastas suur. puust lava. See vastas täiesti
kirjeldusele, mille raamat oli saunast andnud. Härra Huu tundis,
kuidas väsimus kadus ja tõusis uus õhin. Kas see
ka töötab ja kuidas, mõtles härra Huu
põnevusega. Härra Huu tõmbas müüris
oleva rauatüki väljapoole, nagu ta oli õpetusest
lugenud, täitis plekktünni alaosa puudega, süütas
need tohu abil põlema ja pani luugi kinni. Siis jäi ta
ootama.

Kõigepealt
kostis põleva puu praginat ja siis lõi miski kõ­minal
kohisema. „Ta plahvatab," hüüdis härra Huu
õudusega ja tõstis kaed näo ette.

Aga
plahvatust ei kostnud. Selle asemel vaibus kohin tasaseks ühtlaseks
undamiseks ja väike tuba hakkas pikkamisi soojenema. Ta töötab
siiski, imestas härra Huu. Nüüd ruttu vett kandma. Ja
härra Huu võttis põrandal vedeleva ämbri ja
tõttas välja kaevule. Ämbripõhi oli pisikesi
auke täis ja osa vett nirises maha, aga kui härra Huu oli
mitu korda kaevu ja sauna vahet jooksnud, sai ta suurde toobrisse nii
palju vett, kui ta arvas saunas tarvis minevat. Ta pani tünni
puid juurde, sest eelmised olid juba söes­tunud, ja
higistas, sest saunas hakkas palavaks minema. Mis nüüd,
mõtles härra Huu.

Raamat
rääkis kasevihast Härra Huu võttis oma murdunud
noaköndi, mille ta oli pika otsimise peale üles leidnud, ja
läks metsa. Ta ronis kivi otsa ja murdis kase küljest mõned
väikesed oksad, nagu õpetuses Öeldud, ja sidus need
kokku. See oli üsna luua moodi. Härra Huu viis oma viha
sauna, sulges ukse ja ronis lavale.

Aga
nüüd vett viskama! Härra Huu võttis kibu ja
pildus kivile vett, nagu raamat oli õpetanud.

Kostis
kohutav sahmakas ja tulikuumana ja nõgisena lendas vesi
tagasi. Tõepoolest, kuigi härra Huu oli kõigi oma
riietega olnud küll räpasem kui kunagi varem, siis alles
nüüd oli ta päris must, ta istus laval nagu
lagritsapulk. (Kerisekivid olid nii vanad, et ega seal palju muud ei
olnud kui tolmu ja nõge. Aga kust härra Huu seda teadis.)

„Appi,
ma küpsen,” hüüdis härra Huu, aga kes teda
kuulma pidi.

Joostes
vett nagu mägioja, võttis härra Huu ettevaatlikult
kuue seljast ja kiskus kingad jalast. See on ju hullem kui suvel.
Siis haaras ta viha ja hakkas end saunatama, nagu raamat oli
soovitanud.

Raamat
oli rääkinud, kui tore see on, kui kõikjale levib
kase­lehtede lõhna, ja kuidas vihtlemine higi lahti võtab.
Härra Huu peksis ja peksis, aga tundis vaid kerget valu, sest
kaseoksad olid talvised ja paljad nagu hea vits, mida rumalad emad
lapsi karistades vanasti kasutasid. Õnneks oli härra Huul
särk seljas ja püksid jalas. Kes teab, kui valus tal muidu
oleks olnud.

Härra
Huul oli palavam, kui ta üldse oli osanud võimalikuks
pidada. Ta istus laval, suu pärani nagu kalal, ja lõõtsutas,
nagu oleks lõhkemas. Viha oli ta kuhugi ära visanud, sest
see ei olnud oma mainet väärinud. Mis nüüd tuli
teha, meenutas härra Huu. Pesta ja loputada.

Laval
oli seepi. Kust see sinna oli saanud, kes seda teab, aga seal see
oli, koduhiire pisikeste hammaste jälgedest ümbert­ringi
viiruline nagu kammkeraamika Rahvusmuuseumis. Ka härra Huu
maitses seepi, aga sülitas kohe välja. Ei, ka pesemine ei
kõlvanud kuhugi. Ja seep lendas sinnasamasse kuhu vihtki.

Jäi
veel loputamine.

Härra
Huu haaras toobrist kinni ja upitas selle jõudu kokku võttes
nii kõrgele, et vesi ujutas üle härra Huu ja ühtaegu
ka härra Huu riided.

Härra
Huu kiljatas, nagu oleks teda noaga torgatud, sest vesi oli talvine
külm kaevuvesi ja ega see olnud ka saunas suurt sooje­maks
läinud, ja kuigi riided härra Huud osaliselt kaitsesid,
valgus vett ometi ka kehale. Ummisjalu tormas härra Huu saunast
välja ja peatus alles õues. Maailm kiikus ja kõikus
silme ees ja ta märkas, et teda ümbritseb aurupilv.

„Aidake,
ma põlen," hüüdis härra Huu ja mets vastas
samade sõnadega,  sest teada ju  on,  et 
mets  vastab,  kui  sinna  hüütakse.

Vähehaaval
auramine lakkas ja härra Huu märkas, et ta seisab paljajalu
keset jäätunud muruplatsi. Imelik, mu jalad ei külmeta
üldse,   imestas   härra  
Huu.   See   peab   küll  
vägev   nõidus   olema.

Kui
härra Huu tuppa sai, ootas ta, kuni ta oli päris kuiv,
riieteni  välja.  Alles  siis  läks 
ta voodisse.  Voodi  oli  väga  pehme ja uni
tuli enne, kui härra Huu jõudis kolmeni lugeda. Härra
Huu magas kaks päeva ja kaks ööd ühtejärge
ja nägi unenägusid, mis ta silmapilk unustas. On ju nii, et
head unenäod ei jõua tihtilugu päevavalgele. Nii
väga meeldib neile pimedus.

Hannu Mäkelä “Härra Huu”

6. kaardiväe
motolaskurdiviisi luurepataljon põhja pool Prahat

 Mootorratas
põletati maha purjutamise tõttu. Relvade puhas­tamise
ajal tõi keegi kohale anuma Tšehhi slivovitsiga ja
luurerühm tegi sellele kiiresti põhja peale. Puhastamine
ede­nes lustakamalt. Pärast pikki marsse pesti relvaraudu
bensii­niga. Lubamatu, kuid efektiivne moodus. Pärast
relvade puhas­tamist tehti bensiiniämbri juures lühike
suitsutund. Esimese jao sihtur viskas oma koni ämbrisse ja
bensiin lahvatas rõõm­salt põlema.
Rühmakomandöri asetäitja vanemseersant Melnik äigas
leegitsevale ämbrile jalaga. Luurajad hakkasid lustakalt
hirnuma. Ämber aga, teinud õhus uperkuudi, maandus
mootor­rattal, mille paagil oli kork lahti kruvitud -
puhastamiseks võeti bensiini sealt. Ülejäänu
sündis sekundi murdosa jooksul. Mootorrattast jäi järele
vaid tahmane karkass. Meestel oli
ainult kerge kilk peas ja see oli nüüd nagu käega
pühitud. Asi hakkas kohe lõhnama mitte ainult kärssa­nud
kummi ja värvi, vaid ka sõjatribunali ja trahvipataljoni
järele.

Rühmaülema
asetäitja süngestus, astus kõrvale, istus kase alla
ja võttis pea käte vahele. Esimesena toibus esimese jao
komandör. Vaadanud rühma üle ja veendunud, et
ohvitsere ega võõraid sõdureid läheduses
pole, andis seersant võimukalt korralduse:

-
Rühm, kahte viirgu rivisse! Valvel! Kuula olukorda! Juhtunu oli
rühmale hirmu nahka ajanud ja kindlameelset

kamandamist
kuuldes rivistus see tavakohasest kiiremini. Ainult rühmakomandöri
abi jäi istuma oma kase alla, rea­geerimata millelegi.

-
Kuula olukorda! – kordas seersant. – Siia sõitis tšehhide
auto. Sõiduauto „Škoda". Tumesinine. Sees
istus kolm tšehhi. Heitsid pudeli süütevedelikuga.
Meie küürisime relvi, tulistada ei saanud. Rühmakomandöri
asetäitja ei sattunud segadusse ja väänas lahtivõetud
kuulipildujaga ühele vastu kolpa. Valget­verd kutile. Nad
aurasid kohe ära. Selge? ZKV (rühmakoman­döri
asetäitja – tõlk.) on oma mees, egas me tema nahka turule
vii? Temal seisab ees dembel (demobiliseerimine – tõlk.), siin
täidab ta oma internatsionaalset kohust.

Rühm
tegi pooldavalt häält.

- 
Kordan. „Škoda", tumesinine. Mehi oli peal kolm.
Heit­sid pudeli. ZKV äigas ühele lahtivõetud
kuulipildujaga vastu pead. Nad aurasid ära. Jah, veel üks
asi, number oli autol meelega poriga üle mätsitud. Ja
lõpuks – tulemas on komis­jonid, võivad tulla isegi
eriosakonnast. Hakkavad pinnima ja üksikasjadega vahele võtma.
Et keegi midagi ise välja ei mõtleks! Korrake ainult
seda, mida mina ütlesin. Muu kohta aga: ei mäleta, ei
näinud, ei tea, ei pööranud tähelepanu. Kas on
selge?

-Selge!

-
Rivitult!

- 
Kolja, kuule, Kolja, ära heida meelt, küllap saame veel
hakkama. Kuuled, Kolja. Saada parem sõdur rooduülema
juurde, las kannab tšehhide kohta ette. Seal rooduülema
juures käib ohvitseridel nõupidamine. Rühmal aga
käsi kaitsesse võtta, ütled, et ootame uut
kallaletungi.

Tund
aega hiljem jõudsid rühma peatuspaika kõik roodu
ohvitserid eesotsas komandöriga. Rooduülem, vaadanud üle
sündmuskoha, käskis rühma kõigil sõduritel
tulla ükshaaval enda juurde. Ta seisis umbes 30 meetrit teistest
eemal ning kui sõdur tema juurde astus, esitas talle kolm —
neli küsimust. Iga sõduriga vestles ta omaette, niimoodi,
et keegi ei kuuleks ei küsimusi ega vastuseid. Pärast
lühivestlust kõigi sõduritega kutsus rooduülem
enda juurde esimese jao ülema.

-
Eks ole kena ilm, seersant.

-
Just nii, seltsimees kapten.

-
Õhtuks hakkab vist sadama.

-
Küllap vist, seltsimees kapten. – Seersant ei suutnud kui­dagi
mõista, kuhu kapten sihib. – Neist vihmadest on juba villand.

- 
Muidugi, – nõustus kapten. – Räägid, et sõitsid
kohale „Škodal", mis?

-
Just nii.

-
Aga kus sel juhul jäljed on? Pinnas on ju märg.

Kapten
oli samuti luuraja ja teda petta polnud sugugi lihtne. Tõsi
küll, oma roodu mustata ei soovinud kapten samuti.

-
 Vaat mis, seersant, seal kus ämbrit põletasite ja
kus ta mootorratta suunas lendas, tuleb maapind üles kaevata,
justkui oleksite sinna õliseid kaltsusid pärast
puhastamist matnud. Ja kõik tuleb ümberringi mustaks
tallata, muus osas aga jääge endale kindlaks.

-
Just nii, endale kindlaks jääda!

- 
Ja ütle vanemseersandile, et ärgu põnnama löögu,
kui juba lajatas kontrrevolutsionäärile vastu kolpa, siis
pole mõtet pead norgu lasta!

Lähemail
päevil ei saabunud rühma ei komisjone ega eri­osakonna
mehi. Nagu näha, oli neil tööd selletagi. Samal ajal
kirjutas roodukomandör raporti
lahingukaotuste kohta kokku­põrkes relvastatud
kontrrevolutsiooniliste elementidega, kes seisid imperialistlike
luurete teenistuses.

Pataljonikomandör,
keerutanud raportit sõrmede vahel, muigas salakavalalt:

- 
Kõik on hästi, ma kirjutan kõigele alla, aga sa
kirjuta kõik uuesti ümber ja lisa juurde, et mootorrattal
seisis tanki­tõrje-granaadiheitja RPG-7V. Numbri saad
teisest roodust. Nad sindrinahad lasid relva juba Poolas sohu, nii et
enam kätte ei saanud.

Kapten
avas vastuväiteks suu, kuid tabanud pataljonikoman­döri
pilgu, torises mornilt:

-
Just nii, ümber kirjutada.

Raport
läks rändama mööda instantse ja tuli iga kord
tagasi, et see uuesti ümber kirjutataks. Kui raport oli jõudnud
Karpaa­tide rinde tagalaülema lauale, kes kirjutas viimasena
alla kõi­gile raportitele lahingukaotuste kohta, kerkis
tema vaimusilma ette mingi imemasin, mis oli loodud luuremootorratta
M-72 baasil. Imeline riistapuu oli relvastatud kuulipildujaga ja
tankitõrje-granaadiheitjaga, sellele olid paigutatud kaks
aktiivset öist infrapunast sihikut, optiline kaugusmõõdik
ja raadiojaam R-123. Ilmselt oli masin ette nähtud kasutamiseks
polaarjoone taga, kuna selle peal oli lebanud kaks uut pargi­tud
nahast poolkasukat, taha aga oli kinnitatud 200-liitrine
piiritusevaat. Kahjuks põles see vara ära kokkupõrkel
kontr­revolutsiooniga.

Kindral
keerutas raportit sõrmede vahel.

- 
Saatke raport tagasi, las kirjutavad ümber ja lisavad vaat
selle. Mis veel on?

-
128. diviisis kukkus soomuk sillalt vette.

-
Kas kokkupõrke tagajärjel kontrrevolutsiooniga?

-
Just nii.

-
See on juba parem. Andke raport siia.

Rühmaülema
asetäitja vanemseersant Melnik aga sai julge ja kindlameelse
tegutsemise eest rünnaku tõrjumisel medali. Temast
kirjutati isegi ajalehes.

Viktor Suvorov “Vabastaja”

Vangivalvurid panid Lenini toas mängu käima.
Seda nimetati "Tiiger tuleb".
Kõik istusid ümber laua. Igaüks jõi ära klaasi viina, mida hüüti "loomatapjaks".
Siis ütles jefreitor Kunin:
"Tiiger tuleb!"
Mängijad pugesid laua alla.
"Jätta!"
kamandas Kunin.
Mängijad ronisid laua alt välja. Jõid jälle viina. Seepeale ütles jefreitor Kunin:
"Tiiger tuleb!"
Kõik pugesid jälle laua alla.
"Jätta!"
kamandas Kunin.
Sedapuhku jäi keegi laua alla. Siis veel teine ja kolmas. Lõpuks andis alla Kunin ise. Ta ei suutnud enam lausuda: "Tiiger tuleb!"
Ta tukkus, pea vajunud kumatšist laudlinale…
(Sergei Dovlatov “Tsoon”)

Meeste — ABC

Aadam, esimene mees,
seisku mul siin kõige ees.
Brutus jätkab alfabeeti,
teda Roomas teiseks peeti.
	*
Caesar oli võimsam ja
niisiis Brutus tappis ta.
Dickens lõi (te teate vist)
raamatu «Oliver Twist».
Einstein, matemaatik, aga
tegeles ka muusikaga.
Franklin pälvis tänu harda,
leiutades piksevarda.
Gulliver käis kaugeil saaril,
seilas mitmeil ilmakaaril.
Herkules kord kange väega
tappis lõvi kahe käega.
Ivan, tsaar, see oli Vene-
maal üks hirmus inimene.
Joonas istus vaala kõhus,
raske mure meest seal rõhus.
	*
Kepler uuris taevateadust,
leidis mitu loodusseadust.
Leitnant, see on meil armees
ohvitser ja täitsamees.
Mozart «Don Giovanni» lõi,
ooper talle kuulsust tõi.
Noa kord päästis oma laevas
loomi uppumise vaevas.
	*
Onu Tom, too hoope talus,
vaesel neegril oli valus.
Puškin palju värsse tegi
suurtele ja lastelegi.
Quintilianus pidas mõne
õpetliku musterkõne.
Röntgen vaatas läbi kõhu
nagu meie läbi õhu.
Sindbad merel seikles aga,
nii et vahuvagu taga.
Tutanhamon muistsel a'al
valitses Egiptimaal.
	*
Uljaspea on äge mees,
tulvil trotsi ohu ees.
Volta, kes elektrit tundis,
patareis ta tööle sundis.
Watt, kel tarkus polnud kasin,
näitas, mis on aurumasin.
Xerxes oli kuningas,
see, kes merd kord piitsutas.
	*
Ypsilanti meestesugu
tegi Türgi ajalugu.
Zeus, see meestetähestik
andesta, kui võimalik!

James Krüss “Minu vaarisa ja mina”
tõlkinud Harald Rajamets