Bastardoperaatori Päevaraamat

Kord istusid meie maja taga pingil Aksel ja Kalle ning rüüpasid pilkut, kui Pets sealt reipal sammul mööda marssis.
“Ou Pets, tule pilkut jooma” karjus Kalle.
“Kule, ma ei taha praegu” hõikas Pets vastu ja marssis edasi.
“Vaat kus kuradi agnostik,” ütles Aksel nördimusega.
Kalle vahtis teda kaua ja juhmilt nagu didaktik diferentsiaalvõrrandit:
“Öööö,” mõmises ta lõpuks: “öööö, kuidas need aiapäkapikud asjasse puutuvad?”

(1998-2003)

Kord istusid Pets, Kalle ja Aksel meie maja taga pingil ja rikkusid Alkoholiseaduse paragrahvi 70.
Kalle urgitses varbaga liiva, mõtlik ilme näol. Tundus, justkui oleks tal mure südamel.
“MMmmolen siin mõelnud,” alustas ta ebakindlalt.
“Miks me alati pilkut joome???”
Küsimus jäi raske saapana õhku rippuma.
“Pilku on odav” ütles Aksel, kui oli veidi järele mõelnud: “ja maitsev.”
“ja toitev,” lisas Pets, et ka midagi tarka öelda.
Teised vaatasid teda pika pilguga. Petsil hakkas häbi ja midagi arusaamatut nina alla pobisedes kadus ta kähku tuppa.
“Sada aastat perses,” ütles Aksel ja avas uue pilku.
Kalle noogutas nõusolevalt.

(2003)

Kord kõõlusime me koos naabermaja Kallega meie maja katusel. Ilm oli kaunikesti ilus ja kõrge rõhuga, päike säras ning tuulutuskorstna varjus jahedas lebasid pilgeni täis pilkupudelid.
Arutasime Kallega parasjagu äärmiselt tähtsat küsimust, kas Kalle suudab bussipeatuses seisva valge särgiga noormeheni sülitada kui äkki tõmbus taevas tumedaks, ei tea kust ilmus määratu pigipilveke ja sättis ennast otse päikese ette. Läks hämaraks ja jahedaks nagu katedraalis. Antennitraatidele kasvavad kriginal jääpurikad.
Saabunud tontlikus vaikuses liugles mööda Pärnu maanteed lähemale “Lendav Hollandlane”. Tema mustad purjeräbalad rippusid lõdvalt ja koitanud tekil tuiasid mädad merimehed.
Kuulsin kuidas Kalle minu kõrval kopsud kohinal õhku täis tõmbab. Tema rindkere paisus kolm korda jämedamaks, nagu rase õhupall ja kõrist kostis jubedat röginat.
“Ei!!!” karjatasin ma hirmunult, aga oli juba hilja.
Kalle pingutas nii, nagu ta veel elus polnud pingutanud ja sülitas “Lendava Hollandlase” suunas määratu võika rohelise klimbi. Toeka kopsutuule jõul vihises õuduste tatilarakas läbi õhu ja tabas kurja kaptenit otse mäda pealae pihta.
Kuuldava plaksatusega hajus võigas nägemus niisama äkki, kui oli ilmunudki. Taas säras taevas päike ja linnukesed pingutasid ennast oimetuks laulda.
Kuid minu süda aimas halba. Niisugused asjad ei juhtu kunagi niisama. Vaatasin vastikusega uhkusest säravat Kallet ja siis see juhtus…
Kõigepealt oli kuulda kriginat, kui lift viimasel korrusel peatus. Uksed avanesid kolinal ja oli kuulda, kuidas kellegi rasked sammud koridoris tümpsivad. Siis oli kosta, kuidas katustrepp läheneja sammude all kägiseb ja sekka mingeid väga-väga kahtlasi kõlkastusi. Iga sammuga läks külm kivi südame all aina raskemaks ja ma pigistasin katusepiiret nii, et sõrmenukid valged.
“Nüüd on see käes,” jõudsin mõtelda, kui uks järsku lahti prahvatas ja lävel seis näost särav Aksel. Tema kummaski käes oli pirakas kott, milles kõlksusid prisked peediveepudelid.
“Juhuuu, pederastid!” karjus Aksel “ma sain pappi!” ja ta raputas tähendusrikkalt peedikakotte.
Järgnevast kahest nädalast ei mäleta ma midagi.
Järgnevale kahele nädalale järgnevast kolmest päevast ei taha ma midagi mäletada.
“Lendav Hollandlane” pole iialgi head tähendanud.

Kord läksid Aksel meie majast, Kalle naabermajast ja Pets meie kvartalist Säästupoodi pilkut ostma.
Poes, suurte kahekäepilkude resti juures, seisis kollane silt, mis andis kõigile teada:
“Ostes 2 Pilkut saate 25% hinnaalandust”
Kalle jäi seisma nagu lambavai, ning hakkas huuli liigutades pominal arvutama ja loendas midagi näppude peal.
“Eeee,” pomises ta lõpuks, ebainimlikust mõttepingutusest näost punane: “Eeee, kui ma ostan 4 pilkut, kas ma siis saan 50% alla?”
“Muidugi,” pomises Aksel irooniliselt: “Ja 8 pilkut on vabsee tasuta. Ja edasi hakatakse peale maksma!”
Kalle vahtis teda nagu kanoonik Carnaugh’ kaarti.
Vaikuse katkestas Pets. Järsu liigutusega tõstis ta 8 pilkut ostukorvi ja marssis otsustavalt kassa suunas.

(2004)

Nimede ligikaudne hääldamine
Carnaugh’ – [karno:]

Kord istusid meie kvartali Pets koos naabermaja Kallega meie maja taga pingil (ja rüüpasid pilkut) kui sinna tuli Aksel meie majast (see lollakas).
“Näe,” ütles Aksel ja tõmbas taskust hiire: “saage tuttavaks, see on hiir Hermux”
“Mina ei akka miskisuguse iirega tuttavaks saama,” porises Kalle, “mine perse, värdjas”
“Hermux on väga tähelepanuväärne hiir,” seletas Aksel õhinal: “temast saab esimene hiir, kes hüppab mootorrattal üle 48 näljase kassi!”
Pets kehitas õlgu: “kassisöödaks ehk kõlbab!”
“Aga võib olla,” tegi Aksel kavala näo, “ongi täna parim päev banaanikala püügiks,” ja jooksis hiirt taskusse toppides minema.
Olks ja Pets rüüpasid pilkut edasi ja oleks selle vahejuhtumi ehk unustanud, kui järgmisel päeval poleks Aksel püstitanud meie maja taha hoovi hauakivi kirjaga:
“Hermuxile, väga erilisele hiirele”
ja viinud sinna iga päev lilli.

Hermuxi mootorratta jäänuseid võib aga tänase päevani näha Tartus mänguasjamuuseumis.

Kord juhtus niisugune lugu, et meie maja taga pingil ei rüübanud keegi õlut. See-eest säras taevas kolm päikest ja rentslis võitles suur rasvane rott oma elu eest.
“Näe kus… upub raibe!” täheldas Pantelei Varfolomejevitš, küürakas pensionär meie majast.
“Upub jah,” pahandas matsakas juudimutt Ceila Lebovna kaheksandast trepikojast, kellel oli kolm lõuga ja tähelepanuväärsed vuntsikesed: “Upuks juba kiiremini, saaks vanainimesed õhtale!”
Taevas säras endiselt kolm päikest ja mööda raudteed jooksis klobinal nelja jalaga kala.

(1992)